1Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
1Au chef des chantres. A Jeduthun, Psaume de David. Je disais: Je veillerai sur mes voies, De peur de pécher par ma langue; Je mettrai un frein à ma bouche, Tant que le méchant sera devant moi.
2Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
2Je suis resté muet, dans le silence; Je me suis tu, quoique malheureux; Et ma douleur n'était pas moins vive.
3Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
3Mon coeur brûlait au dedans de moi, Un feu intérieur me consumait, Et la parole est venue sur ma langue.
4Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
4Eternel! dis-moi quel est le terme de ma vie, Quelle est la mesure de mes jours; Que je sache combien je suis fragile.
5Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
5Voici, tu as donné à mes jours la largeur de la main, Et ma vie est comme un rien devant toi. Oui, tout homme debout n'est qu'un souffle. -Pause.
6Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
6Oui, l'homme se promène comme une ombre, Il s'agite vainement; Il amasse, et il ne sait qui recueillera.
7Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
7Maintenant, Seigneur, que puis-je espérer? En toi est mon espérance.
8Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
8Délivre-moi de toutes mes transgressions! Ne me rends pas l'opprobre de l'insensé!
9Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
9Je reste muet, je n'ouvre pas la bouche, Car c'est toi qui agis.
10Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
10Détourne de moi tes coups! Je succombe sous les attaques de ta main.
11Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
11Tu châties l'homme en le punissant de son iniquité, Tu détruis comme la teigne ce qu'il a de plus cher. Oui, tout homme est un souffle. -Pause.
12Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
12Ecoute ma prière, Eternel, et prête l'oreille à mes cris! Ne sois pas insensible à mes larmes! Car je suis un étranger chez toi, Un habitant, comme tous mes pères.
13Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
13Détourne de moi le regard, et laisse-moi respirer, Avant que je m'en aille et que ne sois plus!
14Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!