¹Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.

¹Di tepi sungai-sungai Babel kami duduk dan menangis bila teringat Sion.

²Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.

²Pada pohon-pohon gandarusa di negeri itu kami gantungkan kecapi kami.

³Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'

³Orang-orang yang menawan kami menyuruh kami menyanyi untuk mereka. Orang-orang yang menindas kami menyuruh kami menyanyikan lagu-lagu gembira, "Nyanyikanlah bagi kami lagu-lagu dari Sion!"

⁴Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?

⁴Mungkinkah di negeri asing kami menyanyi bagi TUHAN?

⁵Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!

⁵Biarlah aku tak bisa lagi menyanyi jika aku melupakan engkau, Yerusalem!

⁶Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!

⁶Biarlah aku tak bisa lagi menyanyi jika aku melupakan engkau dan tidak menjadikan engkau kesukaanku!

⁷Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'

⁷Ya TUHAN, ingatlah perbuatan orang Edom pada waktu Yerusalem dimusnahkan. Mereka berkata, "Robohkanlah, robohkanlah sampai ke dasar-dasarnya!"

⁸Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.

⁸Hai Babel, engkau akan dibinasakan! Berbahagialah orang yang membalas kepadamu kejahatan yang kaulakukan terhadap kami.

⁹Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.

⁹Berbahagialah orang yang mengambil bayi-bayimu dan mencampakkannya ke bukit batu!