¹Kuningas oli vapustatud. Ta läks üles väravakambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: 'Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!'

¹Queßxye resil re laj Joab nak li rey David yô chi yâbac ut ra saß xchßôl chirix lix camic laj Absalón.

²Ja Joabile teatati: 'Vaata, kuningas nutab ja leinab Absalomi.'

²Lix sahileb saß xchßôl nak nequeßrêchani li plêt quisukßi chokß rahil chßôlej xban nak ra saß xchßôl li rey David chirix lix camic li ralal.

³Nõnda muutus võit sel päeval leinaks kogu rahvale, sest rahvas kuulis sel päeval öeldavat: 'Kuningas on kurb oma poja pärast.'

³Nak eb li soldados queßcuulac, chi mukmu queßoc saß li tenamit joß nequeßxbânu li yôqueb xxutân nak nequeßêlelic chak saß li plêt.

⁴Ja rahvas tuli sel päeval linna vargsi, nagu tuleb vargsi rahvas, kes häbeneb, et on lahingust põgenenud.

⁴Li rey David quixtzßap li ru ut quiyâbac chi cau. Quixye: —¡At Absalón! ¡At cualal! ¡At cualal! chan.

⁵Kuningas oli katnud oma näo ja kisendas suure häälega: 'Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!'

⁵Laj Joab cô saß rochoch li rey ut quixye re: —Anakcuan xacßut xxutâneb lâ soldados li nequeßcßanjelac châcuu. Aßaneb xeßcoloc âcue ut xeßxcol ajcuiß lâ cualal âcßajol ut eb lâ cuixakil joß eb li ixk li cuanqueb âcuiqßuin.

⁶Siis tuli Joab kuninga juurde kotta ja ütles: 'Sa oled täna pannud häbenema kõigi oma sulaste näod, kes täna on päästnud su hinge, samuti su poegade ja tütarde hinged, ja su naiste ja liignaiste hinged,

⁶Lâat xicß nacacuileb li nequeßrahoc âcue ut li incßaß nequeßrahoc âcue nacaraheb. Châcuu lâat mâcßaß nequeßoc cuiß li soldados li nequeßcßanjelac châcuu, chi moco li nequeßtaklan saß xbêneb. Anakcuan ninnau nak cui ta toj yoßyo laj Absalón, sa raj saß âchßôl usta ac xocamsîc chikajunilo lâo.

⁷sellepärast et sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad neid, kes sind armastavad. Sest täna oled sa teinud teatavaks, et sa ei hooli pealikuist ega sulaseist. Ja nüüd ma tean, et kui Absalom elaks ja meie kõik oleksime täna surnud, siis oleks see sinu silmis õige olnud.

⁷Ayu chirix cab ut tâcßojob xchßôleb lâ soldados xban nak cui incßaß nacabânu aßan, saß xcßabaß li Kâcuaß, lâin ninye âcue nak mâ jun chic reheb lâ soldados teßoquênk châcuix. Chiru ajcuiß li kßojyîn aßin tateßxcanab âjunes. Ut mâre aßan li kßaxal ra tâcßul chiruheb li raylal xacßul chalen saß âsâjilal, chan.

⁸Aga tõuse nüüd, mine välja ja kõnele sõbralikult oma sulastega! Sest ma vannun Issanda juures: kui sa välja ei lähe, siis ei jää selleks ööks su juurde enam ainsatki meest. Ja see oleks sulle halvem kui kõik muud õnnetused, mis sind on tabanud su noorusest tänini.' Siis kuningas tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning öeldi: 'Vaata, kuningas istub väravas.' Siis tuli kogu rahvas kuninga ette.

⁸Joßcan nak laj David cô ut quichunla cuißchic chire li oquebâl re li tenamit. Eb li tenamit queßrabi resil nak cuan aran ut chixjunileb li soldados queßxchßutub ribeb riqßuin. Nak yô chi cßulmânc aßin, chixjunileb laj Israel, li queßoquen chirix laj Absalón yôqueb chi êlelic ut queßcôeb saß li rochocheb.

⁹Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki,

⁹Yalak bar saß chixjunil li naßajej Israel yôqueb chixcuechßinquil ribeb chi ribileb rib. Yôqueb chixyebal: —Li rey David coxcol chiruheb li xicß nequeßiloc ke. Xoxcol chiruheb laj filisteo. Abanan anakcuan xcanab lix tenamit ut x-êlelic chiru laj Absalón xban xxiu.

¹⁰siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, öeldes: 'Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud vilistite käest, aga nüüd on ta Absalomi eest maalt põgenenud.

¹⁰Lâo xkaxakab laj Absalón chokß karey ut anakcuan xcamsîc chak saß li plêt. ¿Cßaßut nak incßaß xeßxtzßâma chiru li rey David nak tâsukßîk chak? chanqueb.

¹¹Ja Absalom, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud. Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?'

¹¹Li rey David quirabi resil li cßaßru yôqueb chixyebal. Joßcan nak quixtakla xyebal reheb laj Sadoc ut laj Abiatar, eb laj tij: —Tex-âtinak riqßuineb li nequeßcßamoc be saß xyânkeb laj Judá ut patzßomak reheb cßaßut nak yôqueb chi bâyc chixtzßâmanquil chicuu nak tinsukßîk cuißchic saß li cuochoch. Eb aßan raj li xbên li xeßxtzßâma chicuu nak tinsukßîk.

¹²Aga kuningas Taavet ise läkitas preestritele Saadokile ja Ebjatarile ütlema: 'Rääkige Juuda vanematega ja öelge: Miks te tahate olla viimased kuningat tema kotta tagasi tooma?' Sest kogu Iisraeli kõned olid jõudnud kuningani ta kotta.

¹²Lâex cuechßalal. Kacomon kib. ¿Cßaßut nak yôquex chi bâyc chixtzßâmanquil chicuu nak tinsukßîk cuißchic saß cuochoch? Lâex raj li xbên li xetzßâma chicuu nak tinsukßîk, chan.

¹³'Teie olete mu vennad, teie olete mu luu ja liha! Miks te tahate siis olla viimased kuningat tagasi tooma?

¹³Laj David quixye reheb nak teßxye re laj Amasa chi joßcaßin: —¿Ma mâcuaß ta biß lâat cuechßalal? Chalen anakcuan lâat chic tattaklânk saß xbêneb lin soldados chokß rêkaj laj Joab. Aß taxak li Dios chiqßuehok cue chixtojbal inmâc cui incßaß tinbânu li cßaßru yôquin chixyechißinquil âcue, chan.

¹⁴Ja öelge Amaasale: Eks sa ole mu luu ja liha? Tehku Jumal minuga ükskõik mida, kui sina ei saa Joabi asemel mu väepealikuks kogu oma eluajaks!'

¹⁴Ut queßxcßul xchßôl li cßaßru quitaklâc xyebal reheb xban laj David. Ut chixjunileb li cuanqueb Judá junajeb xchßôl nak queßxtakla resil nak laj David tâsukßîk rochbeneb chixjunileb li nequeßcßanjelac chiru.

¹⁵Nõnda pööras ta kõigi Juuda meeste südamed nagu ainsal mehel, ja nad läkitasid kuningale ütlema: 'Tulge tagasi, sina ja kõik su sulased!'

¹⁵Quisukßi ut li rey David. Quicuulac cuan cuiß li nimaß Jordán. Eb li cuanqueb Judá queßcôeb Gilgal re xcßulbal li rey ut re ajcuiß nak teßxtenkßaheb chi numecß jun pacßal li nimaß.

¹⁶Ja kuningas läks tagasi ning jõudis Jordani äärde. Aga Juuda oli tulnud Gilgalisse, et minna kuningale vastu ja tuua kuningas üle Jordani.

¹⁶Ut laj Simei quixsêba rib chi xic chixcßulbal li rey David chirixeb laj Judá. Laj Simei, aßan ralal laj Gera. Bahurim xtenamit. Ut laj Gera, aßan xcomoneb li ralal xcßajol laj Benjamín.

¹⁷Ka Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, ruttas ja tuli koos Juuda meestega kuningas Taavetile vastu.

¹⁷Laj Simei quixcßameb chirix jun mil chi cuînk xcomoneb li ralal xcßajol laj Benjamín. Cuan rochbeneb aßan laj Siba, li quicuan chokß xmôs laj Saúl. Laj Siba quixcßam chirix oßlaju li ralal ut junmay lix môseb. Eb aßan queßnumeß jun pacßal li nimaß Jordán nak toj mâjiß nacuulac li rey.

¹⁸Ja koos temaga oli tuhat meest Benjaminist, samuti Siiba, Sauli pere sulane, ja tema viisteist poega ja kakskümmend sulast koos temaga. Need ruttasid Jordani äärde enne kuningat,

¹⁸Queßnumeß jun pacßal li nimaß re nak teßxtenkßa li rey chi numecß saß li nimaß joß eb ajcuiß li cuanqueb rochben. Queßraj nak li rey tâsahokß xchßôl riqßuineb. Nak li rey quicuulac saß li nimaß, laj Simei li ralal laj Gera quixcuikßib rib chiru.

¹⁹et minna koolmest läbi ja tuua üle kuninga pere ja et teha, mis tema silmis hea oli. Ja Simei, Geera poeg, heitis kuninga ette maha, kui see oli minemas üle Jordani,

¹⁹Ut quixye re: —At rey, nintzßâma châcuu nak tâcuy inmâc. Mâqßue saß âchßôl li mâc li quinbânu châcuu nak cat-el aran Jerusalén. Incßaß taxak tâqßue saß inbên li incßaß us xinbânu.

²⁰ja ütles kuningale: 'Ärgu lugegu mu isand mulle süüks ja ärgu pidagu meeles, kuidas su sulane pattu tegi päeval, kui mu isand kuningas lahkus Jeruusalemmast! Kuningas ärgu võtku seda südamesse!

²⁰Lâin ninnau nak quinmâcob châcuu. Joßcan nak lâin li xbên li xincßulun anakcuan châcßulbal, at rey. Lâin xbên cua xincßulun chiruheb chixjunileb li ralal xcßajol laj José, chan.

²¹Sest su sulane teab, et ma olen pattu teinud. Vaata, seepärast olen ma täna tulnud esimesena kogu Joosepi soost, et tulla vastu oma isandale kuningale.'

²¹Ut laj Abisai, lix yum lix Sarvia, quixye: —¿Ma incßaß ta biß xcßulub nak tâcâmk laj Simei xban nak catxmajecua lâat, li sicßbil âcuu xban li Kâcuaß? chan.

²²Siis võttis sõna Abisai, Seruja poeg, ja ütles: 'Kas ei tuleks Simei sellepärast surmata, et ta on sajatanud Issanda võitut?'

²²Ut li rey David quixye: —Lâex lix yum lix Sarvia, mâcuaß lâex texyehok cue cßaßru tinbânu. ¿Cßaßut nak têraj nak tinêtakla? Lâin lix reyeb laj Israel. Lâin ninye nak mâ ani tâcamsîk saß li cutan aßin, chan.

²³Aga Taavet ütles: 'Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad, et te täna tahate olla mu vastased? Kas peaks täna Iisraelis kedagi surmatama? Sest eks ma tea, et ma täna olen jälle Iisraeli kuningas!'

²³Ut li rey David quixbânu li juramento ut quixye re laj Simei nak incßaß tâcamsîk.

²⁴Ja kuningas ütles Simeile: 'Sina ei sure.' Ja kuningas vandus temale.

²⁴Laj Mefi-boset, li ri laj Saúl, cô ajcuiß chixcßulbal li rey. Chalen nak cô li rey incßaß quixchßaj li rok, chi moco quixjo lix mach, chi moco quixpuchß li rakß toj retal nak quisukßi chak chi sa saß xchßôl.

²⁵Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.

²⁵Nak ac xcßulun Jerusalén, li rey quixye re: —At Mefi-boset, ¿cßaßut nak incßaß côat chicuix? chan.

²⁶Ja kui ta tuli Jeruusalemmast kuningale vastu, siis küsis kuningas temalt: 'Miks sa ei tulnud minuga, Mefiboset?'

²⁶Laj Mefi-boset quixye re: —At rey, lâat nacanau nak incßaß ninbêc. Lâin quinye re lin môs nak tixyîb rix lin bûr re nak tinxic châcuix. Abanan lin môs xinixbalakßi.

²⁷Ta vastas: 'Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind. Sest su sulane mõtles: Ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas ja lähen kuninga juurde, sest su sulane lonkab.

²⁷Lin môs xyoßob ticßtiß chicuix châcuu, at rey. Abanan, lâat chanchanat lix ángel li Dios. Lâat tâbânu li cßaßru nacanau nak us xbânunquil.

²⁸Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures. Mu isand kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!

²⁸Chixjunileb lix comon lin yucuaß xcßulubeb raj nak catakla xcamsinquileb chixjunileb, at rey. Abanan lâat xinâqßue chi cuaßac âcuochben. Mâcuaß incßulub nak tintzßâma usilal châcuu, at rey, chan.

²⁹Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud kui surma väärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu lauas. Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale kaebama?'

²⁹Li rey quixye re: —¿Cßaßru aj e nak toj yôco chi âtinac chirix aßan? Ac xinye nak têjach li chßochß chêrix âcuochben laj Siba, chan.

³⁰Ja kuningas ütles temale: 'Mis sa sellest enam räägid! Ma olen öelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!'

³⁰Ut laj Mefi-boset quixye: —Canâk chokß re laj Siba chixjunil li chßochß. Li kßaxal us chokß cue lâin, aßan nak xatcßulun cuißchic saß lâ cuochoch chi sa saß âchßôl, chan.

³¹Aga Mefiboset ütles kuningale: 'Võtku tema kõik, sest mu isand kuningas on tulnud rahuga koju!'

³¹Laj Barzilai qui-el saß xtenamit Rogelim li cuan saß xcuênt Galaad ut cô cuan cuiß li nimaß Jordán re nak târochbeni li rey nak tânumekß junpacßal li nimaß.

³²Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks koos kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.

³²Laj Barzilai ac tîx chic. Câcßâl chihab cuan re. Aßan li cuînk li quiqßuehoc xtzacaêmk li rey nak cuan aran Mahanaim xban nak kßaxal biom.

³³Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.

³³Li rey David quixye re laj Barzilai: —Yoßo chicuix Jerusalén ut lâin tinchßolanînk âcue, chan.

³⁴Ja kuningas ütles Barsillaile: 'Tule koos minuga ja ma toidan sind enese juures Jeruusalemmas!'

³⁴Abanan laj Barzilai quixye re: —At rey, lâin incßaß chic najt tincuânk saß ruchichßochß. ¿Cßaßru aj e nak tinxic Jerusalén châcuix?

³⁵Aga Barsillai vastas kuningale: 'Paljuks mul siis veel on eluaastate päevi, et võiksin minna koos kuningaga Jeruusalemma?

³⁵Lâin cuan câcßâl chihab cue anakcuan. Mâcßaß chic naxqßue xsahil inchßôl. Incßaß chic ninnau cßaßru li sa xtzacanquil, chi moco naru tincuutzß ma sunûnc malaj ut incßaß sunûnc li cua cuucßa. Chi moco naru chic nacuabi lix bicheb li nequeßbichan. ¿Cßaßut nak tinqßue îk saß âbên re cuilbal?

³⁶Ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam vahet teha hea ja halva vahel? Või kas tunnen mina, su sulane, enam selle maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või lauljannade häält? Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?

³⁶Lâin xinchal châcuochbeninquil nak tatnumekß saß li nimaß Jordán. ¿Cßaßut nak tinâkßajcâmu riqßuin aßan?

³⁷Su sulane läheb ainult pisut maad koos kuningaga üle Jordani. Mispärast peaks kuningas mulle tasuma niisuguse tasuga?

³⁷At rey, nintzßâma châcuu nak tâqßue inlesêns chi sukßîc saß lin tenamit re nak aran tincâmk ut tinmukekß chixcßatk lix muklebâleb lin naß inyucuaß. Cuan arin laj Quimam, li cualal. Aßan aj cßanjel châcuu. Aßan tâxic châcuix, at rey. Tâbânu riqßuin aßan li cßaßru nacacßoxla nak us xbânunquil, chan.

³⁸Luba ometi oma sulast tagasi minna, et võiksin surra oma linnas oma isa ja ema haua juures! Aga vaata, siin on su sulane Kimham, mingu tema koos mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis hea on!'

³⁸Li rey quixye re laj Barzilai: —Xicak chicuix laj Quimam joß xaye. Lâin tinbânu riqßuin joß nacacßoxla nak us xbânunquil. Lâin tinbânu li cßaßru tâye cue, chan laj David.

³⁹Siis ütles kuningas: 'Tulgu siis Kimham koos minuga ja ma teen temale, mis sinu silmis hea on. Ja kõik, mida sa minult soovid, ma teen sulle.'

³⁹Chixjunileb li tenamit queßnumeß jun pacßal li nimaß Jordán. Ut quinumeß ajcuiß li rey. Quirutzß ru laj Barzilai ut quixtzßâma chiru li Dios nak târosobtesi. Chirix aßan laj Barzilai cô cuißchic saß rochoch.

⁴⁰Siis läks kogu rahvas üle Jordani, ja kuningas läks üle. Ja kuningas andis Barsillaile suud ning õnnistas teda. Seejärel läks too tagasi koju.

⁴⁰Li rey quinumeß Gilgal ut laj Quimam cuan rochben. Chixjunileb li cuanqueb Judá queßcôeb rochben li rey, joß eb ajcuiß yijach li cuanqueb Israel.

⁴¹Kuningas läks Gilgalisse ja Kimham läks koos temaga. Kuninga viis üle kogu Juuda rahvas ja pool Iisraeli rahvast.

⁴¹Ut chixjunileb laj Israel queßcôeb riqßuin li rey ut queßxye re: —At rey, ¿cßaßut nak eb li kas kîtzßin li cuanqueb Judá xeßochbenin âcue nak xatnumeß saß li nimaß Jordán âcuochbeneb chixjunileb lâ cualal âcßajol ut eb lâ soldados? chanqueb.

⁴²Ja vaata, siis tulid kõik teised Iisraeli mehed kuninga juurde ning ütlesid kuningale: 'Mispärast on meie vennad Juuda mehed sinu varastanud ja on viinud kuninga ja tema pere üle Jordani ja kõik Taaveti mehed koos temaga?'

⁴²Eb li ralal xcßajol laj Judá queßchakßoc ut queßxye: —Lâo xo-ochbenin re li rey xban nak kechßalal kib riqßuin. ¿Cßaßut nak xexjoskßoß kiqßuin? ¿Ma yôco ta biß chi cuaßac riqßuin li rey? ¿Ma xqßue ta biß kamâtan? chanqueb.Eb li ralal xcßajol laj Israel queßxye reheb: —Lâo yal ke saß xbên li rey. ¿Cßaßut nak nocoêtzßektâna? ¿Ma mâcuaß ta biß lâo kßaxal nabalo chêru lâex? Ut lâo li xbên li xkaye nak tâsukßîk cuißchic li rey, chanqueb. Ut eb li ralal xcßajol laj Judá kßaxal cau cuißchic queßâtinac chiruheb li ralal xcßajol laj Israel.

⁴³Aga kõik Juuda mehed vastasid Iisraeli meestele: 'Sellepärast et kuningas on meile lähemal. Aga miks süttib teil viha põlema selle asja pärast? Kas me oleme kuninga küljest mõne tüki ära söönud või oleme viinud ta enestele?'

⁴³Eb li ralal xcßajol laj Israel queßxye reheb: —Lâo yal ke saß xbên li rey. ¿Cßaßut nak nocoêtzßektâna? ¿Ma mâcuaß ta biß lâo kßaxal nabalo chêru lâex? Ut lâo li xbên li xkaye nak tâsukßîk cuißchic li rey, chanqueb. Ut eb li ralal xcßajol laj Judá kßaxal cau cuißchic queßâtinac chiruheb li ralal xcßajol laj Israel.

⁴⁴Ja Iisraeli mehed kostsid Juuda meestele ning ütlesid: 'Meil on kümme osa kuningast ja Taavetistki on meil rohkem kui teil. Mispärast te siis põlgate meid? Ja kas meie ei kõnelnud esimestena, et me toome tagasi oma kuninga?' Aga Juuda meeste sõna oli kõvem kui Iisraeli meeste sõna.