¹Kui see oli korda saadetud, siis astusid mu juurde vürstid, öeldes: 'Iisraeli rahvas ning preestrid ja leviidid ei ole endid eraldanud teiste maade rahvaist ja nende jäledustest - kaananlastest, hettidest, perislastest, jebuuslastest, ammonlastest, moabidest, egiptlastest ja emorlastest,

¹Ut chirix chic aßan, eb laj cßamol be saß xyânkeb laj Israel queßcuulac cuiqßuin ut queßxye cue: —Cuanqueb aj Israel yôqueb chixjunajinquil ribeb riqßuineb li jalaneb xtenamit. Saß xyânkeb aßan cuanqueb laj tij ut laj levita. Yôqueb chixjunajinquil ribeb riqßuineb laj cananeo, eb laj heteo, eb laj ferezeo, eb laj jebuseo, eb laj amonita, eb laj moabita, eb laj Egipto ut eb laj amorreo ut yôqueb chixbânunquil li mâusilal nequeßxbânu eb aßan.

²sest nad on nende tütreist võtnud naisi enestele ja oma poegadele, ja nõnda on püha seeme segunenud teiste maade rahvastega. Aga vürstide ja eestseisjate käsi on selles jumalavallatuses esimene olnud.'

²Yôqueb chi sumlâc riqßuineb ut yôqueb ajcuiß chixsumubanquil eb li ralal riqßuineb lix rabin li cuanqueb saß li tenamit aßan. Lix tenamit li Dios, li tîqueb raj xchßôl, queßxjunaji ribeb riqßuineb li jalaneb xtenamit. Ut eb li queßcßamoc xbe chixbânunquil li mâc aßan, aßaneb ajcuiß li cuanqueb saß xcuanquil ut eb li nequeßtaklan saß xbêneb li tenamit, chanqueb.

³Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin masendunult.

³Nak quicuabi li âtin aßan, quinpej li cuakß ut quinmichß li cuismal ut lin mach. Ut quincßojla chi kßaxal ra saß inchßôl.

⁴Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni õhtuse ohvrini.

⁴Ut queßxchßutub ribeb cuiqßuin chixjunileb li queßoc xxiu nak lix Dioseb laj Israel tixqßue raylal saß xbêneb xban lix mâqueb li rech tenamitil. Ut lâin cßajoß xrahil inchßôl ut quincana aran toj quicuulac x-ôril li mayejac re li ecuu.

⁵Aga õhtuse ohvri ajal tõusin ma oma alandusest; lõhkikäristatud riideis ja ülekuues langesin ma põlvili ja sirutasin käed Issanda, oma Jumala poole

⁵Saß x-ôril li mayejac re li ecuu, quincuacli saß li naßajej bar quincßojla cuiß chi ra saß inchßôl. Ac xinpej li cuakß nak quincuikßib cuib. Quintaksi li cuukß ut quin-oc chi tijoc chiru li Kâcuaß lin Dios.

⁶ning ütlesin: 'Mu Jumal! Ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma palet sinu poole, mu Jumal! Sest meie pahateod ulatuvad meil üle pea ja meie süü on tõusnud taevani.

⁶Ut quinye: —At Kâcuaß, at inDios, sachso innaßleb ut ninxutânac chixtaksinquil li cuilobâl châcuu xban nak kßaxal numtajenak li kamâusilal. At Kâcuaß, xban nak kßaxal nabal li kamâc chanchan nak ac xcuulac toj saß choxa.

⁷Oma vanemate päevist kuni tänapäevani oleme me suured süüdlased, ja meie pahategude pärast on meid, meie kuningaid ja meie preestreid antud teiste maade kuningate kätte, mõõga kätte, vangideks ja riisutavaiks, ja meie näod on olnud täis häbi nagu tänagi.

⁷Chalen nak toj cuanqueb li kaxeßtônil yucuaß toj anakcuan yôco chi mâcobc châcuu. Xban li kamâusilal, ut xban ajcuiß lix mâusilaleb li karey ut eb laj tij, lâo cokßaxtesîc saß rukßeb li rey li jalan xtenamiteb. Cochapeß ut cocßameß chi najt saß jalan tenamit. Cuan queßcamsîc riqßuin chßîchß. Queßrelkßa li cßaßru cuan ke ut quicßuteß kaxutân toj chalen anakcuan.

⁸Nüüd on küll üürikeseks silmapilguks Issandalt, meie Jumalalt, meile arm osaks saanud, et ta meile on jätnud pääsenuid ja on meile andnud vaia oma pühas paigas, et meie Jumal saaks valgustada meie silmi ja anda meile pisut elu meie orjuses.

⁸Abanan anakcuan, at Kâcuaß, at kaDios, lâat xacuil xtokßobâl ku ut xoâcol lâo lâ cualal âcßajol li joß qßuial chic xocana. Xaqßue kanaßaj saß li santil naßajej bar mâcßaß na-oc ke. Lâat nacacutanobresi li kabe ut xoâqßue chi hilânc junpât.

⁹Sest orjad me oleme, aga meie orjuseski ei ole meie Jumal meid hüljanud, vaid on oma helduse meie poole pööranud Pärsia kuningate ees, et meid elustada meie Jumala koja püstitamiseks ja selle varemete ülesehitamiseks, ja et anda meile kaitsemüür Juudamaal ja Jeruusalemmas.

⁹Lâo cuanco rubel xtak lix reyeb laj Persia, abanan incßaß xoâcanab kajunes. Chiruheb li rey xacßut chiku lix nimal lâ cuusilal ut xaqßue li kayußam re nak târûk takayîb cuißchic lâ templo li quijuqßueß. Ut lâat xat-iloc ke arin Judá ut Jerusalén.

¹⁰Ja nüüd, meie Jumal, mida peaksime selle peale ütlema, et me oleme hüljanud sinu käsud,

¹⁰Abanan anakcuan, at Kâcuaß, at kaDios, ¿Cßaßru târûk takaye chirix chixjunil aßin? Lâo xkakßet lâ chakßrab,

¹¹mis sa andsid oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes: Maa, mida te lähete pärima, on rüvetatud teiste maade rahvaste jäleduste pärast, millega nad selle oma rüveduses on täitnud äärest ääreni.

¹¹li caqßue reheb li profeta, li queßcßanjelac châcuu. Eb aßan queßxye ke cßaßru caye saß lâ chakßrab. Lâat caye reheb li kaxeßtônil yucuaß nak li naßajej li xiqueb cuiß re chi cuânc, numtajenak chi mâusilal xban li incßaß us li nequeßxbânu li tenamit li cuanqueb aran.

¹²See on põhjuseks, miks te ei tohi anda oma tütreid nende poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele; ja te ei tohi iialgi otsida nende õnne ja heaolu, et võiksite saada tugevaks ja süüa maa headusest ning jätta see oma lastele igaveseks pärandiks!

¹²Lâat caye nak incßaß takasumubeb li karabin riqßuineb li ralal eb aßan chi moco li kalal teßsumlâk riqßuineb lix rabin eb aßan. Ut caye ajcuiß ke nak incßaß tocuânk chi sum âtin riqßuineb chi moco takatenkßaheb re nak us teßêlk. Incßaß takatenkßaheb re nak cauhako ut takatzaca li châbil tzacaêmk li tâêlk saß li chßochß ut re ajcuiß nak li kalal kacßajol teßêchanînk re li naßajej aßin chi junaj cua.

¹³Ja pärast kõike seda, mis meie peale on tulnud meie kurjade tegude ja meie suure süü tõttu - ometi oled sina, meie Jumal, arvestanud meie pahateod vähemaks ja oled meile andnud pääsenuid, nagu need -,

¹³Li raylal li xkacßul, aßan xban li kamâusilal ut xban li kamâc. Abanan lâat incßaß xoâqßue chixtojbal rix li kamâc joß kacßulub raj xcßulbal. Xacuy ban li kamâc ut incßaß xasach ku chi junaj cua.

¹⁴kas peaksime jälle tühistama su käsud ja saama langudeks nende jäledate rahvastega? Kas sa mitte ei vihastu lõplikult meie peale, nõnda et ükski ei jää üle ega pääse?

¹⁴¿Ma toj yôko ajcuiß chixkßetbal lâ chakßrab? Ut, ¿ma toj yôko ajcuiß chixjunajinquil kib riqßuineb li tenamit aßin li nequeßxbânu mâusilal? ¿Ma incßaß ta biß tatjoskßok saß kabên cui toj yôko chixbânunquil li mâc? Ut, ¿ma incßaß ta biß târûk raj tâsach ku chi junaj cua chikajunilo?At Kâcuaß, at kaDios, lâat li kaDios lâo aj Israel. Lâat tîc lâ chßôl. Joßcan nak toj yoßyôco lâo anakcuan, li joß qßuial chic xocoleß. Yâl nak cuan li kamâc châcuu. Joßcan nak incßaß naru nococuan chi sum âtin âcuiqßuin, chan laj Esdras nak quitijoc.

¹⁵Issand, Iisraeli Jumal, sina oled õiglane, seetõttu on täna meist veel pääsenuid järele jäänud. Vaata, me oleme sinu ees oma süüga, kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees.'

¹⁵At Kâcuaß, at kaDios, lâat li kaDios lâo aj Israel. Lâat tîc lâ chßôl. Joßcan nak toj yoßyôco lâo anakcuan, li joß qßuial chic xocoleß. Yâl nak cuan li kamâc châcuu. Joßcan nak incßaß naru nococuan chi sum âtin âcuiqßuin, chan laj Esdras nak quitijoc.