1Issand näitas mulle, ja vaata, Issanda templi ette oli pandud kaks korvi viigimarju, pärast seda kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast vangi viinud Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja, ja Juuda vürstid, samuti sepad ja ehitustöölised, ja oli viinud need Paabelisse.
1Li Kâcuaß quixcßut chicuu cuib li chacach nujenak chi higo cuan chiru li templo. Aßin quicßulman nak ac xcßameß aran Babilonia laj Jeconías ralal laj Joacim lix reyeb laj Judá. Quichapeß Jerusalén xban laj Nabucodonosor, lix reyeb laj Babilonia ut queßcßameß ajcuiß chixjunileb laj cßamol be saß xyânkeb laj Judá, joß eb ajcuiß laj tenol chßîchß ut eb laj pechß.
2Ühes korvis olid väga head viigimarjad, varajaste viigimarjade sarnased, ja teises korvis olid väga halvad viigimarjad, nii halvad, et need ei kõlvanud süüa.
2Jun chacach li higo quixcßut chicuu li Kâcuaß kßaxal châbil. Chanchan li xbên ru li acuîmk. Ut li jun chacach chic aßan incßaß châbil ut incßaß naru xtzacanquil xban nak incßaß us.
3Ja Issand küsis minult: 'Mida sa näed, Jeremija?' Mina vastasin: 'Viigimarju. Head viigimarjad on väga head, aga halvad on väga halvad, nii halvad, et need ei kõlba süüa.'
3Ut li Kâcuaß quixye cue: —At Jeremías, ¿cßaßru li yôcat chirilbal? chan. Ut lâin quinye re: —Yôquin rilbal li higos. Li higos châbil, aßan kßaxal châbil ut li incßaß us, incßaß naru xtzacanquil xban nak incßaß us, chanquin.
4Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
4Ut li Kâcuaß quixye cuißchic cue:
5'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Otsekui neid häid viigimarju, nõnda hindan ma hästi Juuda vange, keda ma siit paigast olen läkitanud Kaldeasse.
5—Lâin li Kâcuaß, lix Dioseb laj Israel. Eb laj Judá li xeßisîc arin ut queßcßameß Babilonia, tinjuntakßêta riqßuin li châbil higo. Ut lâin tinbânu usilal reheb.
6Ma heidan silma nende peale heas mõttes ja toon nad tagasi sellele maale. Ma ehitan neid ega kisu maha, ja ma istutan neid ega kitku välja.
6Lâin tin-ilok reheb ut tincßameb cuißchic chak arin saß lix naßajeb. Tintenkßaheb ut incßaß tinsacheb. Tebinqßue cuißchic saß lix naßajeb ut incßaß chic tincuisiheb.
7Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Issand. Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest.
7Tintenkßaheb re nak teßxnau nak lâin li Kâcuaß. Aßanakeb lin tenamit ut lâinak lix Dioseb xban nak teßsukßîk cuißchic cuiqßuin ut tineßxpâb chi anchaleb xchßôl.
8Aga otsekui halbade viigimarjadega, mis on nii halvad, et need ei kõlba süüa, tõesti, nõnda ütleb Issand, nõnda talitan ma Juuda kuninga Sidkijaga ja tema vürstidega ja Jeruusalemma jäägiga, kes on alles jäänud siia maale või kes elavad Egiptusemaal.
8Eb laj Judá li queßcana saß li naßajej aßin rochben li rey Sedequías joßqueb ajcuiß laj cßamol be saß xyânkeb, joß eb ajcuiß li cuanqueb Egipto, tinjuntakßêta riqßuin li higos li kßaxal yibru li incßaß naru xtzacanquil.
9Ja ma sean nad hirmutuseks ja õnnetuseks kõigile kuningriikidele maa peal, teotuseks ja kõnekäänuks, pilkesõnaks ja needuseks kõigis paigus, kuhu ma nad tõukan.
9Chixjunileb aßan nimla raylal tintakla saß xbêneb. Cßajoß xutânalil teßxcßul chiruheb chixjunileb li tenamit saß ruchichßochß. Teßhobekß ut teßseßêk xbaneb chixjunileb li tenamit ut teßmajecuâk saß eb li naßajej li tebinjeqßui cuiß ruheb.Tebinkßaxtesi saß rukßeb li xicß nequeßiloc reheb saß li plêt. Tintakla cueßej ut yajel saß xbêneb toj retal teßosokß saß li naßajej li xinqßue reheb aßan ut reheb ajcuiß lix xeßtônil yucuaß, chan li Kâcuaß.
10Ja ma läkitan nende sekka mõõga, nälja ja katku, kuni nad on hävitatud maalt, mille ma olen andnud neile ja nende vanemaile.'
10Tebinkßaxtesi saß rukßeb li xicß nequeßiloc reheb saß li plêt. Tintakla cueßej ut yajel saß xbêneb toj retal teßosokß saß li naßajej li xinqßue reheb aßan ut reheb ajcuiß lix xeßtônil yucuaß, chan li Kâcuaß.