¹Sel ajal, ütleb Issand, võetakse Juuda kuningate luud ja tema vürstide luud, preestrite luud ja prohvetite luud ja Jeruusalemma elanike luud nende haudadest välja

¹Li Kâcuaß quixye: —Saß eb li cutan aßan lix bakeleb li rey ut eb li queßtenkßan reheb teßisîk saß lix muklebâleb xbaneb li xicß nequeßiloc reheb. Teßisîk ajcuiß lix bakeleb li profetas ut eb laj tij joß ajcuiß lix bakeleb li tenamit li queßcuan Jerusalén.

²ja laotatakse päikese ja kuu ja kogu taevaväe ette, mida nad armastasid ja mida nad teenisid, mille järel nad käisid ja mille poole nad pöördusid ja mida nad kummardasid; neid ei korjata enam kokku ega maeta, need jäävad maa peale sõnnikuks.

²Nequeßtßanaxin teßcanâk saß chßochß chiru li sakße ut li po joß ajcuiß chiru li chahim li queßxra ut queßxlokßoniheb. Teßcanabâk lix bakeleb chiruheb li queßxsicß cuiß xnaßlebeb. Ut mâ ani tâxocok reheb, chi moco teßmukekß. Chanchanakeb chic li cßot tzßektzßo saß chßochß.

³Ja surm on elust eelistatum kogu sellele jäägile, kes sellest halvast suguvõsast järele jääb kõigis paigus, kuhu ma pillutan nende jäägi, ütleb vägede Issand.

³Ut li joß qßuial chic li teßcanâk chi yoßyo reheb lin tenamit li incßaß useb xnaßleb tinjeqßuiheb ru yalak bar. Chokß reheb aßan kßaxal us li câmc chiru li cuânc saß jalanil tenamit.

⁴Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi?

⁴At Jeremías, lâat tâye resil aßin reheb li tenamit. Nak junak natßaneß, ¿ma incßaß ta biß nacuacli cuißchic? Cui junak naxjal xbe, ¿ma incßaß ta biß tâsukßîk nak tixqßue retal nak mâcuaß aßan li be li yô cuiß chi xic?

⁵Mispärast jääb see rahvas, Jeruusalemm, igavesti eksinuks? Nad hoiavad pettusest kinni, nad tõrguvad pöördumast.

⁵¿Cßaßut nak eb laj Jerusalén queßxjal xcßaßux? ¿Cßaßut nak incßaß nequeßsukßi cuiqßuin? ¿Cßaßut nak nequeßxkßetkßeti ribeb ut incßaß nequeßraj châlc cuiqßuin?

⁶Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: 'Mis ma olen teinud!' Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus.

⁶Xinqßue retal chi tzßakal li cßaßru nequeßxye. Incßaß nequeßâtinac saß xyâlal. Mâ ani nayotßeß xchßôl xban li mâusilal naxbânu. Mâ ani naxye, “¿Cßaßru li incßaß us xinbânu?” Nequeßxbânu ban li cßaßru nequeßraj. Chanchaneb li cacuây li nequeßxcutbe rib nak nequeßxic saß li plêt.

⁷Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust.

⁷Eb li jotz nequeßxnau jokße teßsukßîk saß xnaßajeb, joß eb ajcuiß li cuilix ut li mucuy ut li cßôcßob. Abanan eb lin tenamit incßaß nequeßraj xqßuebal retal lin chakßrab.

⁸Kuidas te võite öelda: 'Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus'? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks.

⁸¿Chanru nak têye, “Lâo cuan kanaßleb. Lâo cuan lix chakßrab li Kâcuaß kiqßuin”? ¿Ma incßaß ta biß queßxjal ru lin chakßrab eb laj tzßîb?

⁹Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse. Vaata, nad on põlanud Issanda sõna - mis tarkust võib neil olla?

⁹Teßcßutekß xxutâneb li cuanqueb xnaßleb. Teßsachk xnaßlebeb ut incßaß chic teßxnau cßaßru teßxbânu. Queßxtzßektâna li cuâtin. ¿Ma cuan ta biß chic xnaßlebeb anakcuan eb aßan?

¹⁰Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik, niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.

¹⁰Joßcan nak lâin tinqßueheb li rixakil reheb jalan cuînk. Ut lix naßajeb li racuîmk tinqßue reheb li teßchapok re lix tenamiteb xban nak junes lix biomal nequeßxcßoxla li cuanqueb xcuanquil joß eb ajcuiß li mâcßaßeb xcuanquil. Eb li profeta ut eb laj tij nequeßbalakßic.

¹¹Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: 'Rahu, rahu!', kuigi rahu ei ole.

¹¹Chiruheb aßan moco nim ta li raylal li yô chixcßulbal lin tenamit. Eb aßan nequeßxye nak mâcßaß raylal. Nequeßxye nak cuan li tuktûquil usilal. Abanan mâcßaß tuktûquil usilal.

¹²Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.

¹²¿Ma nequeßxutânâc ta biß xban li mâusilal nequeßxbânu? Incßaß. Incßaß nequeßxnau xutânâc. Joßcan nak lâin tinqßueheb chixtojbal lix mâqueb joß nak quinqßueheb chixtojbal xmâqueb li jun chßol chic.

¹³Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda.

¹³Lâin tinsach ruheb lin tenamit chi junaj cua. Chanchanakeb chic li xtônal li uvas ut li higos li incßaß naûchin, li chaki lix xak. Ut li cßaßru quinqßue reheb tâisîk chiruheb.

¹⁴'Miks me siin istume? Kogunegem ja mingem kindlustatud linnadesse ning vaikigem seal, sest Issand, meie Jumal, teeb meid vaikseks ja joodab mürgiveega, sest me oleme pattu teinud Issanda vastu.'

¹⁴Eb lix tenamit li Dios queßxye: —¿Cßaßut nak tocanâk arin? Takachßutub kib ut toxic saß eb li tenamit li cauresinbil chi us re takacol cuiß kib. Aran tocâmk xban nak li Kâcuaß li kaDios quixye nak to-osokß. Chanchan nak xqßue li haß li banbil xsaß chikucß re tocâmk xban nak xomâcob chiru.

¹⁵Oodatakse rahu, aga head ei ole, paranemisaega, aga vaata, on kohkumus.

¹⁵Xkoybeni nak tâcuânk li tuktûquil usilal, abanan incßaß xkacßul. Xkoybeni raj nak to-usâk, abanan incßaß xo-usa. Xiu xiu ban chic cuanco.

¹⁶Daanist kuuldakse tema hobuste nooskamist, tema täkkude hirnumisest väriseb kogu maa. Nad tulevad ja söövad maa koos kõigega, linna ja selle elanikud.

¹⁶Yôqueb chak chi châlc li xicß nequeßiloc ke. Toj saß li naßajej Dan na-abîc xyâb saß rußujeb lix cacuâyeb. Chixjunileb li tenamit nequeßsicsot xban xxiuheb nak nequeßrabi nak nequeßxjap re li cacuây. Châlqueb re chixsachbal li kanaßaj ut chixjunil li cuan chi saß. Xeßchal chixsachbal li tenamit joß ajcuiß chixjunileb li cristian, chanqueb.

¹⁷Sest vaata, ma läkitan teie sekka madusid, mürkmadusid, kellesse ei mõju lausumine, ja need salvavad teid, ütleb Issand.

¹⁷Li Kâcuaß quixye: —Joßcan nak lâin tintaklaheb li xicß nequeßiloc êre chi pletic êriqßuin. Chanchanakeb li cßantiß li cuanqueb xmay ut incßaß naru xtûlanobresinquileb ut lâex texrahobtesîk xbaneb.—

¹⁸Mu mure murrab mind, mu süda on haige!

¹⁸Laj Jeremías quixye: —At Kâcuaß, cßajoß xrahil inchßôl. Incßaß chic nincuy.

¹⁹Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd kaugelt maalt: 'Kas Issand ei ole Siionis või ei ole seal selle kuningas?' Miks nad mind on ärritanud oma nikerdatud kujudega, võõraste ebajumalatega?

¹⁹Chacuabi taxak lix yâbeb lin tenamit li cuanqueb chi najt nak nequeßxye, “¿Ma mâcßaß ta biß li Kâcuaß aran Sión? ¿Ma mâ ani chic lix reyeb aran?” chanqueb. Li Kâcuaß quixye re: —¿Cßaßut nak queßxqßue injoskßil riqßuin xlokßoninquileb li jalanil dios? ¿Cßaßut nak nequeßxqßue xlokßal li yîbanbil dios li mâcßaß nequeßoc cuiß? chan.

²⁰'Lõikus on lõppenud, suvi on möödas, aga meid ei ole päästetud!'

²⁰Laj Jeremías quixye: —Xnumeß xkßehil li kßoloc ut xnumeß li sakßehil. Abanan toj mâjiß nococoleß.

²¹Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast olen ma murdunud; ma olen kurb, mind on haaranud hirm.

²¹Xyotßeß inchßôl xban nak xyotßeß xchßôleb lin tenamit. Kßaxal ra saß inchßôl. Yô chi sachc innaßleb xban li raylal.¿Ma mâcßaß li ban aran Galaad? ¿Ma mâcßaß junak aj banonel naru toxqßuirtesi? ¿Cßaßut nak incßaß xo-usa? chan laj Jeremías.

²²Kas Gileadis ei ole palsamit või ei ole seal ravijat? Miks ei ole mu tütar, mu rahvas, siis terveks saanud?

²²¿Ma mâcßaß li ban aran Galaad? ¿Ma mâcßaß junak aj banonel naru toxqßuirtesi? ¿Cßaßut nak incßaß xo-usa? chan laj Jeremías.

²³Kes annaks, et mu peas oleks vett ja mu silmad oleksid pisarate allikad? Siis ma nutaksin päevad ja ööd oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.