¹Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.

¹Nak nakachunub kib chireheb li nimaß li cuanqueb Babilonia, nocoyâbac nak najulticoß ke li tenamit Sión.

²Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.

²Ut katßuyub li ka-arpa saß rukßeb li cheß li cuanqueb aran.

³Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'

³Eb li queßcßamoc ke saß jalan tenamit, li queßnumta saß kabên, queßxye ke nak tobichânk re xqßuebal xsahileb xchßôl. Bichahomak li bich li nequebicha nak cuanquex saß li tenamit Sión, chanqueb ke.

⁴Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?

⁴¿Chan ta cuiß ru nak takabicha xlokßal li Kâcuaß nak cuânko saß jalan tenamit?

⁵Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!

⁵Cui tâsachk saß inchßôl li tenamit Jerusalén, kßaxal us raj chokß cue nak tâchakik lin nim ukß re nak incßaß chic tinchßeß li arpa.

⁶Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!

⁶Cui incßaß chic tincßoxla li tenamit Jerusalén, ut cui incßaß chic tinqßue xcuanquil, chi letzk ta saß cue li rußuj cuakß re nak incßaß chic tinbichânk.

⁷Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'

⁷At nimajcual Dios, mâcanab ta yal chi joßcan li raylal li queßxbânu ke li ralal xcßajol laj Edom nak queßnumta li jalan tenamit saß kabên. Quisahoß saß xchßôleb ut queßxye: —Jucßumak li tenamit Jerusalén ut sachomak chi junaj cua, chanqueb.

⁸Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.

⁸Tâsachekß ru lê tenamit, lâex aj Babilonia. Us xak re li ani tixqßue rêkaj êre li raylal li xebânu ke.Us xak re li ani teßxsacß lê cocßal chiru pec xban li mâusilal xebânu ke.

⁹Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.

⁹Us xak re li ani teßxsacß lê cocßal chiru pec xban li mâusilal xebânu ke.