¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

¹¶ Katahi ka whakautua e Hopa, i mea ia,

²'Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.

²I tenei ra nei ano e amuamu ana taku tangi: nui noa atu i taku aue te taimaha o te patunga i ahau.

³Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!

³Aue, me i mohio ahau ki te wahi e kite ai ahau i a ia, kia tae rawa atu ai ahau ki tona nohoanga!

⁴Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.

⁴Ka ata whakatakotoria e ahau aku korero ki tona aroaro, ka whakakiia hoki toku mangai ki nga kupu tautohetohe.

⁵Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.

⁵Ka mohio ahau ki nga kupu e whakahokia mai e ia ki ahau, ka marama hoki tana e mea ai ki ahau.

⁶Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.

⁶E whakaputaina mai ranei tona kaha nui ina tautohetohe ki ahau? Kahore; engari ka whai whakaaro ia ki ahau.

⁷Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.

⁷Ko reira te tangata tika tautohetohe ai ki a ia: a ora tonu ake ahau i toku kaiwhakawa ake tonu atu.

⁸Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.

⁸¶ Nana, haere ana ahau ki mua, a kahore ia i reira; ki muri, heoi kahore ahau e kite i a ia:

⁹Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.

⁹Ki maui, ina ka mahi ia, heoi kahore ahau e kite i a ia; e huna ana ia i a ia ano i te taha ki matau, te kite ahau i a ia.

¹⁰Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.

¹⁰Otiia e mohio ana ia ki te ara e anga atu ai ahau: kia oti ahau te titiro iho e ia, ano he koura ahau i toku putanga mai.

¹¹Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.

¹¹Mau pu ona takahanga i toku waewae; u pu ahau ki tona ara, kihai hoki i peka ke.

¹²Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.

¹²Kihai hoki i mahue i ahau te whakahau a ona ngutu; ko nga kupu a tona mangai rongoa rawa ki ahau, nui atu i te kai i rite maku.

¹³Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb.

¹³¶ Ko ia, kotahi tonu tona whakaaro, a ma wai ia e whakatahuri ke? Ko ta tona ngakau hoki i hiahia ai e meatia ana e ia.

¹⁴Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju.

¹⁴E whakaotia ana hoki e ia nga mea i whakaritea moku: he maha ano hoki ana mahi pera.

¹⁵Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda.

¹⁵Koia ahau i ohorere ai i tona aroaro: ka whakaaroaro ahau, ka wehi i a ia.

¹⁶Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab.

¹⁶Ngohe noa hoki toku ngakau i te Atua, ohorere ana ahau i te Kaha Rawa.

¹⁷Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?

¹⁷Kihai nei hoki ahau i whakangaromia i mua o te pouri, kihai hoki i hipokina e ia te pouri i toku aroaro.