1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
1¶ Katahi a Eripata Temani ka oho, ka mea,
2'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
2Ki te anga matou ki te korero ki a koe, e pouri ranei koe? otira e taea e wai te pehi te kupu?
3Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
3Nana, he tokomaha i whakaakona e koe: nau hoki i whakakaha nga ringa kahakore.
4Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
4Ara ana i au kupu te tangata e hinga ana; nau hoki i kaha ai nga turi kua piko.
5Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
5Inaianei kua tae mai ki a koe, a e hemo ana koe: e pa ana ki a koe, ohorere ana koe.
6Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
6He taka ianei kei tou wehi ki te Atua he okiokinga whakaaro mou? Kei te tapatahi o ou huarahi he tumanakohanga mou?
7Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
7¶ Maharatia ra, ko wai o nga tangata harakore i huna? I ngaro ranei ki hea te hunga tika?
8Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
8Ko taku hoki tenei i kite ai, ko te hunga e parau ana i te he, e rua ana i te raruraru, ko ia ra ano ta ratou e kokoti ai.
9Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
9Huna ana ratou e te ha o te Atua, moti iho ratou i te hau o tona riri.
10Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
10Ko te hamama o te raiona, ko te reo o te raiona tutu, ko nga niho o nga kuao raiona, whati ana.
11Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
11Ngaro ana te raiona katua i te kore kai, a marara noa atu nga kuao a te raiona.
12Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
12¶ Na i kawea pukutia mai he korero ki ahau, a kapohia ana e toku taringa he komuhumuhu.
13öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
13I nga whakaaroaronga, no nga kite o te po, i te mea ka au iho te moe a te tangata,
14Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
14Ka pa te wehi ki ahau, me te ihiihi, a wiri ana oku wheua katoa.
15Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
15Na ka tika atu he wairua i toku aroaro, tutu ana nga huruhuru o toku kikokiko.
16Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
16Tu ana ia, otiia kihai ahau i mohio ki tona mata; he ahua te mea i toku aroaro: tu puku ana; na ka rongo ahau i te reo e ki ana,
17'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'
17He nui atu ranei te tika o te tangata i to te Atua? He nui atu ranei i to tona Kaihanga to ma o te tangata?
18Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
18Nana, kahore rawa ia e whakawhirinaki ki ana pononga; a ki tana, he he kei ana anahera.
19veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
19Tera atu to te hunga e noho ana i roto i nga whare uku, he puehu to ratou turanga; mongamonga kau ratou i te aroaro o te purehurehu.
20Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
20I waenganui o te ata, o te ahiahi, ka whakangaromia ratou; huna ana ratou ake tonu atu, te ai tetahi hei whakaaro atu.
21Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.
21Kahore ranei to ratou taura here teneti i motuhia i roto i a ratou? Mate ana ratou, kahore hoki he matauranga.