¹Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?

¹¶ Tena ra, karanga; ka whakao ranei tetahi ki a koe? a ka anga atu koe ki a wai o te hunga tapu?

²Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.

²E patua ana hoki te kuware e te aritarita, e whakamatea ana te whakaarokore e te hae.

³Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.

³I kite ahau i te kuware e hou ana ona pakiaka; kitea rawatia ake kua kanga e ahau tona nohoanga.

⁴Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.

⁴Kei tawhiti atu ana tama i te ora, mongamonga noa ratou i te kuwaha, kahore hoki he kaiwhakaora.

⁵Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.

⁵Ko ana hua ka kainga e te tangata matekai, ka riro i a ia ahakoa i roto i te tataramoa, a ka hamama te mahanga ki o ratou rawa.

⁶Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,

⁶¶ Na e kore te he e puta ake i te puehu, e kore ano te raruraru e tupu ake i te oneone;

⁷vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.

⁷I whanau te tangata ki te raruraru, tona rite kei nga korakora e rere nei whakarunga.

⁸Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,

⁸Ko ahau ia ka rapu i ta te Atua; me tuku atu taku korero ki te Atua,

⁹kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,

⁹E mahi nei i nga mea nunui e kore nei e taea te rapu atu, i nga mea whakamiharo e kore nei e taea te tatau;

¹⁰kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,

¹⁰E homai nei i te ua ki te mata o te whenua, e unga nei i te wai ki te mata o nga parae;

¹¹et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,

¹¹E whakanoho nei i te hunga iti ki te wahi tiketike, a whakanekehia ake ana te hunga pouri ki te ora.

¹²kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,

¹²E haukoti nei i nga whakaaro o te hunga tinihanga, te taea e o ratou ringa ta ratou i mea ai.

¹³kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,

¹³Mau ake i a ia te hunga whakaaro i to ratou tinihanga: pororaru iho nga whakaaro o te hunga kotiti ke.

¹⁴et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.

¹⁴I te awatea nei, tutaki ana ratou ki te pouri; whawha ana ratou i te poutumarotanga, ano ko te po.

¹⁵Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,

¹⁵Otiia e whakaorangia ana e ia te rawakore i te hoari, i to ratou mangai, i te ringa ano o te tangata kaha.

¹⁶et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.

¹⁶Ka ai ano he tumanakohanga atu mo te ware; kokopi tonu ia te mangai o te kino.

¹⁷Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!

¹⁷¶ Nana, ka hari te tangata e akona ana e te Atua: na kaua e whakahawea ki te papaki a te Kaha Rawa.

¹⁸Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.

¹⁸He whakamamae hoki tana, he takai ano; e patu ana ia, a ko ona ringa ano hei whakaora.

¹⁹Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.

¹⁹E ono nga matenga e whakaora ai ia i a koe; ahakoa e whitu, e kore te he e pa ki a koe.

²⁰Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.

²⁰I te matekai ka hokona koe e ia kei mate; i te tatauranga ano, kei pangia e te hoari.

²¹Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.

²¹Ka huna koe i te whiu a te arero, e kore ano koe e wehi i te whakangaromanga ina tae mai.

²²Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.

²²E kata ano koe ki te whakangaromanga raua ko te hemokai; e kore hoki koe e wehi i nga kirehe o te whenua.

²³Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.

²³No te mea ka takoto tau kawenata ki nga kohatu o te parae; ka mau ano ta koutou rongo ko nga kirehe o te parae.

²⁴Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.

²⁴Ka mohio ano koe e tu ana tou teneti i te aionuku, ka haereere ano koe ki tou nohoanga, te ai he hara.

²⁵Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.

²⁵Ka mohio ano koe he nui ou uri, he pera ano tou whanau me te tarutaru o te whenua.

²⁶Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.

²⁶Ka ata rite ou tau ina tae koe ki te urupa, ka pera ano me te puranga witi e hikitia ake ana i tona wa e rite ai.

²⁷Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!'

²⁷Nana, tenei, he mea rapu na matou ko te mea tika hoki ia; whakarangona mai, ka mohio iho hei pai mou.