¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

¹¶ Na ka whakahoki a Hopa, ka mea,

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

²E mohiotia ana ano tenei e ahau; engari ma te aha ka tika ai te tangata ki te Atua?

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

³Ki te pai ia ki te totohe ki a ia, kahore he kupu kotahi o roto i te mano e taea e ia te whakahoki ki a ia.

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁴He ngakau mohio ia, he pakari tona kaha: ko wai e whakauaua ki a ia, a e whiwhi i te pai?

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁵E nekehia ana e ia nga maunga, te mohio ratou; hurihia ake e ia i a ia e riri ana.

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁶E whakangaueuetia ana e ia te whenua, e nekehia atu ana i tona wahi, wiri ana ona pou.

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁷E korero nei ki te ra, a kore ake e whiti; hiritia putia iho e ia nga whetu.

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁸Ko ia nei anake hei hora i nga rangi, hei takahi i runga i nga ngaru o te moana.

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

⁹Nana nei i hanga a Aketura, a Tautoru, a Matariki, me nga ruma i te tonga.

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹⁰Nana nei i mahi nga mea nunui, e kore nei e taea te rapu atu, ae ra nga mea whakamiharo, e kore nei e taea te tatau.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹¹Ina tonu ia e haere atu nei, a kahore ahau i kite; ka pahemo atu hoki ia, a kahore ahau e matau ki a ia.

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹²Nana, ka hopu ia i tana i aru ai, ma wai ia e arai? Ko wai hei ki atu ki a ia, E aha ana koe?

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹³E kore te Atua e whakahoki iho i tona riri; e piko ana ki raro i a ia nga kaiawhina o Rahapa.

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁴¶ A kia whakahoki kupu ano ahau ki a ia, kia whiriwhiri kupu ano maku ki a ia?

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁵Ahakoa he tika ahau, e kore ahau e whakahoki kupu atu; engari ka inoi ahau ki toku kaiwhakawa.

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁶Me i karanga atu ahau, a whakahokia mai ai e ia te kupu ki ahau, kihai ahau i whakaae tera kua whakarongo mai ia ki toku reo.

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁷E aki ana hoki ia ia ahau ki te tupuhi, e whakanui takekore ana hoki i oku mate.

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁸Kahore ahau e tukua e ia kia ta toku manawa; otiia whakakiia ana e ia toku wairua ki te kawa.

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

¹⁹Ki te korero tatou mo te kaha o te hunga pakari, nana, kei reira ia! A ki te mea he whakawa, ko wai ra hei whakatakoto i te taima moku?

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²⁰Ahakoa he tika ahau, ma toku mangai ano ahau e whakahe; ahakoa he tikanga tapatahi taku, ma reira ano e whakaatu toku ngaunga ketanga.

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²¹He tapatahi ahau; kahore ahau e whakaaro ki ahau ano; e whakahawea ana ahau ki toku ora.

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²²¶ He kotahi tonu ena; koia ahau ka mea, e whakamotitia ana e ia te tapatahi raua ko te kino.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²³Na ka whakamate tata nei te whiu, he kata tana ki te whakamatautauranga o te hunga harakore.

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁴Kua hoatu te whenua ki te ringa o te tangata kino; e taupokina ana e ia nga mata o nga kaiwhakawa; ki te mea ehara i a ia, tena ko wai?

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁵¶ Na, ko te hohoro o oku ra, nui atu i to te kaikawe pukapuka; e rere ana, kahore hoki e kite i te pai.

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁶Kua pahemo, kua pera me nga kaipuke tere, me te ekara ano e topa iho ana ki tana kai.

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁷Ki te mea ahau, ka wareware ahau ki taku tangi, ka unuhia atu e ahau te pouri o toku mata, a ka marama:

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁸E wehi ana ahau i oku mamae katoa, e mohio ana ahau e kore ahau e meinga e koe he harakore.

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

²⁹Tera hoki ahau e whakahengia; he aha ahau i whakangenge kau ai i ahau?

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³⁰Ki te horoi ahau i ahau ki te hukarere, a ka meinga oku ringa kia ma rawa;

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³¹Katahi ahau ka rumakina e koe ki te poka, a whakarihariha mai ana oku kakahu ki ahau.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³²Ehara hoki ia i te tangata, i te penei me ahau nei, e whakahoki kupu ai ahau ki a ia, e haere tahi ai maua ki te whakawa.

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³³Kahore he kaiwhakatikatika mo ta maua, kahore he tangata hei whakapa i tona ringa ki a maua tahi.

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁴Me tango atu e ia tana patu i ahau, a kaua hoki tana whakamataku e whakawehi i ahau:

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.

³⁵Hei reira ahau ka korero, a kahore e wehi i a ia; kahore hoki ahau e pera i roto i ahau.