1Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
1¶ Na ka whakautu a Pirirara Huhi, ka mea,
2'Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
2Kia pehea ake te roa o tau korero i enei mea? Kia pehea ake te roa o nga kupu a tou mangai e rite ai ki te hau kaha?
3Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust?
3E whakaparori ke ranei te Atua i te whakawa? E whakaparori ke ranei te Kaha Rawa i te tika?
4Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
4Ki te mea i hara au tamariki ki a ia, a kua maka atu ratou e ia hei utu mo to ratou he;
5Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat,
5Ki te rapu wawe koe i to Atua, a ka inoi ki te Kaha Rawa;
6kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
6Ki te mea he ma koe, he tika, ina, ka ara ake ia ki a koe aianei, ka manaakitia ano e ia te nohoanga o tou tika.
7Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks.
7Ahakoa i iti tou timatanga, e nui noa atu tou whakamutunga.
8Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
8¶ Tena ra, ui atu ki to mua whakatupuranga; anga atu hoki ki te mea kua rapua e o ratou matua.
9Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari.
9Nonanahi nei hoki tatou, kahore hoki e mohio; he atarangi nei hoki o tatou ra i runga i te whenua;
10Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile?
10E kore ranei ratou e whakaako i a koe, e korero ki a koe, e puaki mai ranei he kupu i o ratou ngakau?
11Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta?
11E tupu ranei te wiwi i te mea kahore he repo? E nui ranei te raupo ki te kahore he wai?
12Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
12I te mea he kaiota tonu, a kihai i tapahia, kua maroke i mua ake i nga otaota katoa.
13Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob.
13Ka pera ano nga ara o te hunga katoa e wareware ana ki te Atua, a ka riro ki te kore ta te tangata whakaponokore i tumanako ai.
14Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
14Ka motuhia atu tana i whakamanawa atu ai, ko te whare hoki o te pungawerewere hei tumanakohanga mona.
15Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
15Ka okioki atu ia ki tona whare; heoi e kore e tu: u tonu tana pupuri atu, otiia e kore e mau.
16Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia.
16E matomato ana i te mea kahore nei te ra, a e wana ana ona peka i tana kari.
17Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda.
17Kapi tonu te puranga i ona pakiaka, e kitea ana e ia te wahi kamaka.
18Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: 'Ma ei ole sind näinudki!'
18Ki te whakamotitia iho ia i tona wahi, ka whakakahore taua wahi ki a ia, ka mea, Kahore ahau i kite i a koe.
19Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine.
19Nana, ko te hari tenei o tona ara, a ka tupu ake etahi atu i roto i te puehu.
20Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest.
20¶ Nana, e kore te Atua e whakakahore ki te tangata tika, e kore ano e puritia e ia te ringa o nga tangata kino.
21Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega.
21Tera ano tou mangaika whakakiia e ia ki te kata, ou ngutu ki te hamama.
22Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam.'
22He whakama te kakahu mo te hunga e kino ana ki a koe, a ka kahore noa iho te tapenakara o te hunga kino.