¹Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?

¹¶ He teka ranei kua takoto he pakanga mo te tangata i runga i te whenua, he rite ano ona ra ki nga ra o te kaimahi?

²Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,

²E rite ana ki te pononga, e matenui nei ki te atarangi, ki te kaimahi, e tumanako nei ki te utu mo tana mahi;

³nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.

³Koia toku rite, ka whiwhi nei ki nga marama horihori, a he mauiui nga po kua whakaritea moku.

⁴Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.

⁴Ka takoto ahau, ka mea ahau, A hea ahau ara ai? he roa ia te po; heoi ka tahurihuri kau ahau a ao noa.

⁵Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.

⁵Ko te kakahu mo oku kikokiko he kutukutu, he pokuru oneone; ka kukuti toku kiri, a ka ngatata ano.

⁶Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.

⁶Ko oku ra hohoro atu i te rakau a te kaiwhatu; pau ake, te ai he tumanakohanga atu.

⁷Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.

⁷¶ Kia mahara he hau oku ra; heoi ano kitenga o toku kanohi i te pai.

⁸Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.

⁸Ko te kanohi o te tangata e kite ana i ahau, heoi ano tona tirohanga mai ki ahau: kei runga i ahau ou kanohi, heoi kahore iho ahau.

⁹Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.

⁹Memeha atu te kapua, ngaro atu: he pera ano te tangata e haere ana ki te urupa; e kore e hoki ake.

¹⁰Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.

¹⁰E kore ia e hoki mai ano ki tona whare, e kore ano tona wahi e mahara ki a ia i muri.

¹¹Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.

¹¹Na e kore e kaiponuhia e ahau toku mangai; ka korero ahau i toku wairua e mamae nei; ka tangi i te kawa i toku ngakau.

¹²Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?

¹²He moana ranei ahau, he tohora, i mea ai koe i te kaitirotiro moku/

¹³Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',

¹³Ki te mea ahau, kei toku moenga ahau te marie ai, ma toku takotoranga e whakamama taku tangi;

¹⁴siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,

¹⁴Na ka whakahaehaetia ahau e koe ki nga moe, ka whakawehia ahau ki nga mea e whakakitea mai.

¹⁵nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!

¹⁵A ki ta toku wairua he pai te tarona; pai ake te mate i enei wheua oku.

¹⁶Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.

¹⁶E whakarihariha ana ahau ki toku ora; kahore oku hiahia kia ora tonu ahau: waiho noa iho ahau, he mea teka noa hoki oku ra.

¹⁷Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,

¹⁷¶ He aha te tangata, i whakanuia ai e koe? i anga ai tou ngakau ki a ia?

¹⁸vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?

¹⁸I titiro ai koe i a ia i tenei ata, i tenei ata, i honohono ai tau whakamatautau i a ia?

¹⁹Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?

¹⁹Kia pehea ake te roa ou kahore nei e tahuri atu i ahau, oku kahore nei e waiho noa iho e koe, kia horomia ai toku huware?

²⁰Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?

²⁰Mehemea kua hara ahau, kia aha atu ahau ki a koe, e te kaitiaki o nga tangata? he aha ahau i waiho ai e koe hei patunga mau i taimaha iho ai ahau ki ahau ano.

²¹Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'

²¹He aha koe te whakarere noa ai i toku he, te whakapahemo ai i toku kino? Akuanei hoki ahau moe ai ki te puehu, a ka ata rapu koe i ahau, otiia kahore noa iho ahau.