1Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust!
1¶ Kia mahara, e Ihowa, ki te mea kua pa nei ki a matou: tirohia mai, kia kite ai koe i to matou ingoa kino.
2Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte.
2Kua riro to matou wahi tupu i nga tangata ke, o matou whare i nga tautangata.
3Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed.
3He pani matou, kahore he matua, ko o matou whaea ano he pouaru.
4Vett me joome raha eest, puid me saame ostes.
4Na te moni i inu wai ai matou; ko a matou wahie he mea hoko.
5Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu.
5Kei runga kei o matou kaki o matou kaiwhai: e mauiui ana matou, kahore he tanga manawa mo matou.
6Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba.
6Kua hoatu e matou te ringa ki nga Ihipiana, ki nga Ahiriana, kia makona ai matou i te taro.
7Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd.
7I hara o matou matua, a kua kore; a kua whakawaha e matou o ratou he.
8Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat.
8Ko nga pononga o matou rangatira: kahore he kaiwhakaora mo matou i o ratou ringa.
9Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk.
9E tata mate matou ka whiwhi ai i te taro, i te hoari hoki o te koraha.
10Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast.
10Mangu ana o matou kiri ano he oumu, i te wera ngau kino o te hemokai.
11Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid.
11Taea ana e ratou nga wahine o Hiona, nga wahine i nga pa o Hura.
12Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust.
12Ko nga rangatira, taronatia ake e to ratou ringa; kihai nga kanohi o nga kaumatua i whakahonoretia.
13Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all.
13Ko nga taitama kei te waha i te huri, hinga ana nga tamariki i te pikaunga wahie.
14Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest.
14Ko nga kaumatua i nga kuwaha kua kore, me te waiata hoki a nga taitama.
15On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks.
15Kua mutu te koa o o matou ngakau, kua puta ke ta matou kanikani hei uhunga.
16Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud!
16Kua taka te karauna o to matou mahunga; aue, te mate mo matou! kua hara hoki matou.
17Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,
17¶ Na reira whakaruhi noa iho o matou ngakau; na enei mea pouriuri ana o matou kanohi.
18Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased.
18Na te maunga hoki o Hiona kua ururuatia nei, e haereerea nei e nga pokiha.
19Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve.
19Pumau tonu koe, ake ake, e Ihowa; ko tou torona kei tera whakatupuranga, kei tera whakatupuranga.
20Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?
20He aha koe i wareware tonu ai ki a matou? he aha koe i whakarere ai i a matou, a roa noa iho nga ra?
21Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste!
21Whakatahuritia atu matou ki a koe, e Ihowa, a ka tahuri matou: whakahoutia o matou ra, kia rite ki o mua.
22Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?
22Otiia kua tino whakakahore rawa koe ki a matou, e tino nui ana tou riri ki a matou.