¹Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu.

¹¶ Na ka rite te rangatiratanga o te rangi ki nga wahine kotahi tekau, i mau i a ratou rama, a haere ana ki te whakatau i te tana marena hou;

²Viis nendest olid rumalad ja viis arukad,

²Tokorima o ratou he maharakore, tokorima he mahara.

³rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli,

³Ko nga mea maharakore i mau i a ratou rama, kihai ia i mau hinu:

⁴arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad.

⁴Ko te hunga mahara i mau hinu atu i roto i a ratou ipu me a ratou rama.

⁵Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama.

⁵Ka whakaroa te tane marena hou, ka tunewha ratou katoa, ka moe.

⁶Aga keskööl kostis hüüd: 'Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!'

⁶Na, i waenganui po, ka pa te karanga, E, ko te tane marena hou! Puta mai koutou ki te whakatau i a ia.

⁷Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid.

⁷Katahi ka ara katoa aua wahine, ka whakapai i a ratou rama.

⁸Rumalad ütlesid arukatele: 'Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!'

⁸Na ka mea te hunga maharakore ki te hunga mahara, Homai ki a matou tetahi wahi o ta koutou hinu: ka pirau hoki a matou rama.

⁹Aga arukad vastasid: 'Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!'

⁹Na ka whakahoki te hunga mahara, ka mea, Kahore; kei kore e ranea ma matou, ma koutou: engari me haere koutou ki nga kaihoko, hoko ai i tetahi ma koutou.

¹⁰Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati.

¹⁰A, no to ratou haerenga atu ki te hoko, ka tae mai te tane marena hou: a tomo tahi ana me ia ki te marena te hunga kua ata rite: a tutakina ana te tatau.

¹¹Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: 'Isand, isand, ava meile!'

¹¹Muri iho ka tae era wahine, ka mea, E te Ariki, e te Ariki, uakina ki a matou.

¹²Aga tema vastas neile: 'Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.'

¹²Na ka whakahoki ia, ka mea, He pono taku e mea nei ki a koutou, Kahore ahau e mohio ki a koutou.

¹³Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!

¹³Kia mataara rapea koutou, e kore hoki koutou e mohio ki te ra, ki te haora, e puta mai ai te Tama a te tangata.

¹⁴Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte.

¹⁴¶ Ka rite hoki ki te tangata e haere ana ki tawhiti, karangatia ana e ia ana pononga ake, a hoatu ana ki a ratou ana taonga.

¹⁵Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile.

¹⁵Ki tetahi i hoatu e ia e rima taranata, ki tetahi e rua, ki tetahi kotahi; ki ia tangata, ki ia tangata, he mea whakarite ki to ratou uaua; a haere ana ia.

¹⁶Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis.

¹⁶Na ko te haerenga o te tangata i a ia nei nga taranata e rima, hokohokona ana aua mea e ia, a riro ana i a ia e rima atu nga taranata.

¹⁷Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde.

¹⁷Pera ano hoki te tangata i nga mea e rua; e rua atu i riro i a ia.

¹⁸Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha.

¹⁸Ko te tangata ia i te mea kotahi, haere ana, kei te keri ki te whenua, a huna ana e ia te moni a tona ariki.

¹⁹Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru.

¹⁹A, roa rawa iho, ka puta te ariki o aua pononga, ka mea kia korerotia ana moni e ratou ki a ia.

²⁰Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: 'Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!'

²⁰A, ko te haerenga o te tangata i a ia nei nga taranata e rima, ka mauria mai e ia e rima atu nga taranata, a ka mea, E te ariki, e rima au taranata i homai ai ki ahau: na, e rima atu nga taranata kua riro mai i ahau hei tapiri mo era.

²¹Ta isand lausus talle: 'Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!'

²¹Ka mea tona ariki ki a ia, Pai rawa, e te pononga pai, e te pononga pono; pono tau mahi ki nga mea ruarua, maku koe e mea hei rangatira mo nga mea maha: uru mai koe ki te hari o tou ariki.

²²Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: 'Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!'

²²Me tera hoki i a ia nei nga taranata e rua, ka haere mai, ka mea, E te ariki, e rua au taranata i homai ai ki ahau: na e rua atu nga taranata kua riro mai i ahau hei tapiri mo era.

²³Ta isand lausus talle: 'Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!'

²³Ka mea tona ariki ki a ia, Pai rawa, e te pononga pai, e te pononga pono; pono tonu tau mahi ki nga mea ruarua, maku koe e mea hei rangatira mo nga mea maha: uru mai koe ki te hari o tou ariki.

²⁴Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: 'Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud.

²⁴A, ko te haerenga mai hoki o te tangata i a ia nei te taranata kotahi, ka mea, E te ariki, i matau ahau ki a koe he tangata pakeke koe, e kokoti ana i te wahi kihai i ruia e koe, e kohikohi ana i te wahi kihai i whakatitaria e koe:

²⁵Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!'

²⁵Na ka wehi ahau, a haere ana, huna ana i tau taranata ki te whenua: na, tau na.

²⁶Tema isand aga vastas talle: 'Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud.

²⁶Na ka whakahoki tona ariki, ka mea ki a ia, Pononga kino, pononga mangere, i matau koe e kokoti ana ahau i te wahi kihai i ruia e ahau, e kohikohi ana i te wahi kihai i whakatitaria e ahau:

²⁷Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga.

²⁷Ko te mea tika hoki kia kawea e koe taku moni ki nga rangatira peeke moni, a ka tae mai ahau, ka riro mai taku me ona hua ano.

²⁸Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti!

²⁸Ko tenei, tangohia te taranata i a ia, hoatu ki tera i nga taranata kotahi tekau.

²⁹Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.

²⁹Ki te whai mea hoki tetahi, ka hoatu ano ki a ia, a ka maha atu ana: a, ki te kahore he mea a tetahi, ko ana mea ake ka tangohia i a ia.

³⁰Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine!'

³⁰Na maka te pononga huakore ki te pouri i waho: ko te wahi tera o te tangi, o te tetea o nga niho.

³¹Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile

³¹¶ Na, hei te taenga mai o te Tama a te tangata me tona kororia, ratou tahi ko nga anahera, ko reira ia noho ai ki runga ki te torona o tona kororia:

³²ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.

³²A ka whakaminea ki tona aroaro nga iwi katoa: ka wehea ratou e ia etahi i etahi, ka peratia me te hepara e wehe nei i nga hipi, i nga koati:

³³Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.

³³Ka whakaturia e ia nga hipi ki tona matau, ko nga koati ki maui.

³⁴Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: 'Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!

³⁴Katahi te Kingi ka mea ki te hunga i tona matau, Haere mai, e te hunga whakapai a toku Matua, nohoia te rangatiratanga kua rite noa ake mo koutou no te orokohanganga ra ano o te ao:

³⁵Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu,

³⁵I hiakai hoki ahau, a whangainga ana e koutou: i matewai ahau, a whakainumia ana e koutou: he manene ahau, a whakamanuhiritia ana e koutou:

³⁶ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.'

³⁶I tu tahanga, a whakakakahuria ana e koutou: he turoro, a tirotirohia ana ahau e koutou: i te whare herehere ahau, a haere mai ana koutou ki ahau.

³⁷Siis vastavad õiged talle: 'Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?

³⁷Na ka whakahoki te hunga tika ki a ia, ka mea, E te Ariki, nonahea matou i kite ai i a koe e hiakai ana, a whangai ana i a koe? e mate ana ranei i te wai, e whakainu ana i a koe?

³⁸Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind?

³⁸Nohea matou i kite ai i a koe e manene ana, a whakamanuhiri ana i a koe? e tu tahanga ana ranei, a whakakakahu ana i a koe?

³⁹Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?'

³⁹Nonahea hoki matou i kite ai i a koe e turoro ana, i te whare herehere ranei, a haere ana ki a koe?

⁴⁰Ja kuningas vastab neile: 'Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.'

⁴⁰Ko reira whakahoki ai te Kingi, mea ai ki a ratou, He pono taku e mea nei ki a koutou, Ko ta koutou i mea ai ki tetahi o aku teina, ahakoa ki te iti rawa, he meatanga tena ki ahau.

⁴¹Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: 'Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!

⁴¹Ko reira ia ki atu ai ki te hunga i te taha ki maui, Mawehe atu i ahau, e te hunga ka oti nei te kanga, ki te ahi ka tonu, kua ka noa ake mo te rewera ratou ko ana anahera:

⁴²Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua,

⁴²I hiakai hoki ahau, a kihai i whangainga e koutou: i mate i te wai, a kihai i whakainumia e koutou:

⁴³ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.'

⁴³He manene ahau, a kihai i whakamanuhiritia e koutou: i tu tahanga, a kihai i whakakakahuria e koutou: he turoro ahau, i te whare herehere, a kihai koutou i tirotiro i ahau.

⁴⁴Siis vastavad ka need: 'Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?'

⁴⁴Ko reira ano ratou whakahoki ai ki a ia, mea ai, E te Ariki, nonahea matou i kite ai i a koe e hiakai ana, e mate wai ana, e manene ana, e tu tahanga ana, e turoro ana, i te whare herehere ranei, a kihai i mahi mea mau?

⁴⁵Siis ta vastab neile: 'Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.'

⁴⁵Ko reira whakahoki ai ia ki a ratou, mea ai, He pono taku e mea nei ki a koutou, I te mea kihai nei i meatia e koutou ki tetahi o nga nonohi rawa nei, ina, kihai i meatia ki ahau.

⁴⁶Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.'

⁴⁶Na ko enei e haere ki te whiu utu hara kahore nei ona mutunga: ko te hunga tika ia ki te ora tonu.