¹Laulujuhatajale: viisil 'Ära hävita!'; Aasafi lugu ja laul.

¹¶ Ki te tino kaiwhakatangi. Aratakiti. He himene, he waiata na Ahapa. Ka whakawhetai tonu matou ki a koe, e te Atua; ka whakawhetai tonu matou, kei te tata mai hoki tou ingoa: e korerotia ana e te tangata au mahi whakamiharo.

²Me ülistame sind, Jumal, me ülistame sind, sest su nimi on ligi; sinu imeasju jutustatakse!

²Ka kitea e ahau te wa e rite ana, ka tika taku whakawa.

³'Kui ma määran paraja aja, siis ma mõistan kohut õiglaselt.

³Kuteretere noa iho te whenua me ona tangata katoa; naku i whakatu ona pou. (Hera.

⁴Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale.' Sela.

⁴I mea ahau ki te hunga whakakake, Kati ra te whakakake; ki te hunga hara ano, Kaua e whakaarahia te haona.

⁵Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles!

⁵Kaua to koutou haona e whakaarahia ki runga: kati te whakamaro i te kaki ina korero.

⁶Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult!

⁶¶ No te mea kahore he aranga i te rawhiti, kahore i te hauauru, kahore hoki i te tonga.

⁷Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist,

⁷Ko te Atua ia te kaiwhakawa; ko tenei e whakaititia iho ana e ia, ko tera e whakaarahia ake ana.

⁸vaid Jumal on, kes mõistab kohut; ta alandab ühte ja ülendab teist.

⁸Kei te ringa hoki o Ihowa he kapu, pahuka tonu te waina; ki tonu, whakananu rawa, hei ringihanga mana: ko nga nganga ia, ma te hunga kino katoa o te whenua e tatau, e inu.

⁹Sest Issanda käes on karikas ja see vahutab veinist; see on täis tembitud jooki. Ja tema kallab sealt seest; isegi selle pära peavad kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani.

⁹Ko ahau ia, ka kauwhau tonu: ka himene ki te Atua o Hakopa.

¹⁰Aga mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale.

¹⁰A ka kotia e ahau nga haona katoa o te hunga kino: ka whakaarahia ake ia nga haona o te tangata tika.

¹¹Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele.