¹Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Aasafi laul.

¹¶ Ki te tino kaiwhakatangi, ki a Ierutunu. He himene na Ahapa. Ki te Atua toku reo, e karanga nei ahau, ki te Atua toku reo, a tera e tahuri mai tona taringa ki ahau.

²Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.

²I rapu ahau ki te Ariki i te ra o toku pouri: maro tonu toku ringa i te po, kihai ano i pepeke; kihai toku wairua i pai kia whakamarietia.

³Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.

³E mahara ana ahau ki te Atua, a e pouri ana: kei te whakaaroaro, a ngaro iho toku wairua. (Hera.

⁴Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sela.

⁴E puritia ana e koe oku kanohi kia mataara tonu; he pouri ahau, te ahei te korero.

⁵Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida.

⁵Ka hoki oku whakaaro ki nga ra onamata, ki nga tau o tua iho.

⁶Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud.

⁶E whakamahara ana ahau ki taku waiata i te po, e korerorero ana ki toku ngakau e rapurapu ana toku wairua.

⁷Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb:

⁷Tera ranei te Ariki e panga tonu ake ake? A heoi ano ranei ana manakohanga mai?

⁸Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt?

⁸Kua kahore ranei tana mahi tohu mo ake tonu atu? Kua whati ranei tana kupu a ake ake?

⁹Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?

⁹Kua wareware ranei te Atua ki te atawhai? Kua riri ranei ia, a tutakina atu ana e ia tona aroha? (Hera.

¹⁰Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Sela.

¹⁰Na ka mea ahau, Ko toku ngoikore tenei: otira ka mahara ahau ki nga tau o te ringa matau o te Runga Rawa.

¹¹Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.

¹¹¶ Ka mahara ahau ki nga mahi a Ihowa; ae ra, ka mahara ahau ki au mea whakamiharo o tua iho.

¹²Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast

¹²Ka whakaaro hoki ahau ki au meatanga katoa, ka purakau ki au mahi.

¹³ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.

¹³E te Atua, kei te wahi tapu tou ara: ko wai te atua nui hei rite ki te Atua?

¹⁴Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal?

¹⁴Ko koe te Atua e mahi nei i nga mea whakamiharo: kua whakapuakina e koe tou kaha i waenganui o nga iwi.

¹⁵Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas;

¹⁵Hokona ana e tou ringa tau iwi, nga tama a Hakopa raua ko Hohepa. (Hera.

¹⁶sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.

¹⁶I kite nga wai i a koe, e te Atua i kite nga wai i a koe, mataku ana: i oho ano nga rire.

¹⁷Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid.

¹⁷Ringihia ana he wai e nga kapua, puaki ana te haruru o nga rangi: rererere ana au pere.

¹⁸Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.

¹⁸I roto i te awhiowhio te haruru o tau whatitiri: marama noa te ao i nga uira; wiri ana te whenua, oioi ana.

¹⁹Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värises ja vabises.

¹⁹I te moana tou ara, i nga wai nui tou huarahi, e kore ano e kitea ou takahanga.

²⁰Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.

²⁰He mea arahi e koe tau iwi ano he kahui, ara e te ringa o Mohi raua ko Arona.

²¹Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.