1Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
1¶ Tena, kia waiata tatou ki a Ihowa: kia hari te hamama ki te kamaka o to tatou whakaoranga.
2Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!
2Kia haere tatou me te whakawhetai atu ki tona aroaro: kia ngahau hoki a tatou himene ki a ia.
3Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
3No te mea he Atua nui hoki a Ihowa, he Kingi nui i nga atua katoa.
4Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud.
4Kei tona ringa nga wahi hohonu o te whenua: a nana nga maunga teitei.
5Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa.
5Nana te moana, nana ano i hanga, a na ona ringa i whai ahua ai te whenua maroke.
6Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette!
6Haere mai tatou, kia koropiko, kia tuohu: kia tukua nga turi ki te aroaro o Ihowa, o to tatou Kaihanga.
7Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält,
7¶ Ko ia hoki to tatou Atua; ko tatou tana iwi e hepara ai, nga hipi a tona ringa. Ki te rongo koutou ki tona reo aianei.
8ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes.
8Kaua e whakapakeketia o koutou ngakau: kei pera me o te whakatoinga, me o te ra o te whakamatautauranga i te koraha;
9'Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd.
9I ahau i whakamatautauria e o koutou matua, i ata mohiotia, i to ratou kitenga ano hoki i aku mahi.
10Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.
10E wha tekau nga tau i hoha ai ahau ki tenei whakatupuranga, na ka mea ahau; He iwi ngakau kotiti ke ratou, kahore hoki ratou e mohio ki aku ara.
11Seepärast ma vandusin oma vihas: Nad ei pääse minu hingamisse!'
11Na reira i riri ai ahau, i oati ai hoki; e kore ratou e tae ki toku okiokinga.