¹Ja kuningas Daarjavese neljandal aastal tuli Issanda sõna Sakarjale üheksanda kuu, kislevikuu neljandal päeval.

¹¶ Na i te wha o nga tau o Kingi Tariuha ka puta mai te kupu a Ihowa ki a Hakaraia, i te wha o nga ra o te iwa o nga marama, ara o Kihereu.

²Peetel oli saatnud Sareseri ja Regem-Meleki oma meestega leevendama Issanda palet

²Na kua unga e te hunga o Peteere a Haretere raua ko Rekeme Mereke, me a raua tangata, ki te inoi manaaki i a Ihowa,

³ja küsima preestreilt, kes olid vägede Issanda kojas, ja prohveteilt nõnda: 'Kas ma pean viiendas kuus nutma ja paastuma, nagu ma nii palju aastaid olen teinud?'

³A hei korero hoki ki nga tohunga o te whare o Ihowa o nga mano, ki nga poropiti hoki, hei mea, Me tangi ranei ahau i te rima o nga marama, me te wehe i ahau, me pera me taku i mea ai i enei tau ka maha?

⁴Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:

⁴Na ka puta mai te kupu a Ihowa o nga mano ki ahau, ka mea,

⁵'Räägi kogu maa rahvale ja preestreile ning ütle: Kui te olete paastunud ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat, kas te siis mulle olete paastunud?

⁵Korero ki nga tangata katoa o te whenua, ratou ko nga tohunga, mea atu, I a koutou i nohopuku ra, i tangi ra, i te rima, i te whitu o nga marama, ara i enei tau e whitu tekau, he nohopuku ranei ta koutou ki ahau? ki ahau koia?

⁶Ja kui te olete söönud ja joonud, eks te ole siis söönud ja joonud iseendile?

⁶A i a koutou e kai nei, e inu nei, he teka ianei ma koutou ano ta koutou e kai ai, e inu ai?

⁷Kas pole need samad sõnad, mis Issand kuulutas endiste prohvetite läbi, kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad elasid alles rahus ja Lõunamaa ja Madalmaa olid asustatud?'

⁷Ehara ianei i te mea kia rongo koutou i nga kupu i karangatia e Ihowa, ara e nga poropiti o mua, i te mea e nohoia ana a Hiruharama, e noho rangatira ana, me ona pa ano a taka noa, i te mea hoki e nohoia ana te tonga me te mania?

⁸Ja Issanda sõna tuli Sakarjale; ta ütles:

⁸¶ I puta mai ano te kupu a Ihowa ki a Hakaraia, i mea,

⁹'Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale!

⁹Ko te kupu tenei a Ihowa o nga mano, e mea ana, Kia pono te whakarite o te whakawa, kia puta te aroha me te tohu tangata ki tona tuakana, ki tona teina.

¹⁰Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!

¹⁰Kaua hoki e tukinotia te pouaru, te pani, te manene, te ware; kaua hoki e whakaaroa he kino i roto i o koutou ngakau ki tona tuakana, ki tona teina.

¹¹Aga nad tõrkusid tähele panemast ja tegid oma kaela kangeks ja kõrvad kurdiks kuulma.

¹¹Heoi kihai ratou i pai ki te whakarongo, kei te whakahoki i te pokohiwi, kei te whakapuhoi i o ratou taringa kei rongo.

¹²Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha.

¹²Ae ra, i meinga e ratou o ratou ngakau kia rite ki te taimana kei rongo ratou ki te ture, ki nga kupu hoki i unga atu e Ihowa o nga mano, he mea na tona wairua, na te ringa o nga poropiti o mua; na reira ka puta mai he riri nui i a Ihowa o nga m ano.

¹³Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand.

¹³Na, i tana karangatanga, kihai ratou i rongo; waihoki ka karanga ratou, a e kore ahau e rongo, e ai ta Ihowa o nga mano:

¹⁴Ma puhusin nad laiali kõigi paganate juurde, keda nad ei tundnud, ja maa nende taga jäi tühjaks minejaist ja tulijaist. Nõnda muudeti ihaldatud maa kõrbeks.'

¹⁴Otiia ka aia atu ratou e ahau ki te paroro ki waenga i nga iwi katoa kihai i mohiotia e ratou. Heoi ururua ana te whenua i muri i a ratou, te haerea, te hokia; na ratou hoki i mea te whenua ahuareka kia ururua.