¹Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

¹Spomni pa se Bog Noeta in vseh zveri in vseh živali, ki so bile ž njim v ladji, in pošlje Bog veter nad zemljo, in vode upadejo;

²Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

²in zapro se brezna studenci in zatvornice neba, in ustavi se dež z neba.

³Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

³In vode se neprenehoma vračajo s površja zemlje in se manjšajo, odkar je minilo stoinpetdeset dni.

⁴Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

⁴In ladja je obstala sedmi mesec, sedemnajsti dan meseca na gorovju Araratskem.

⁵Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

⁵In vode so vedno bolj upadale do desetega meseca: deseti mesec, prvi dan meseca se pokažejo vrhovi gorá.

⁶Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

⁶In zgodi se, ko je minilo štirideset dni, da Noe odpre okno na ladji, ki ga je bil naredil,

⁷ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

⁷in izpusti vrana; ta je letal semtertja, dokler se niso posušile vode na zemlji.

⁸Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

⁸In izpusti goloba od sebe, da bi videl, so li že izginile vode s površja zemlje.

⁹Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

⁹Ali golob ni našel mesta stopalu noge svoje, in vrne se v ladjo k njemu, ker so bile še vode na površju zemlje. Noe pa iztegne roko svojo, ga prime in vzame k sebi v ladjo.

¹⁰Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

¹⁰Počaka torej še drugih sedem dni, in zopet izpusti goloba iz ladje.

¹¹Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

¹¹In prileti k njemu golob o času večernem, in glej, mlado pero oljkovo v kljunu njegovem; in spozna Noe, da je zemlja vodovja prosta.

¹²Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

¹²In počaka še drugih sedem dni in izpusti goloba, a ni se več vrnil k njemu.

¹³Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.

¹³In bilo je v šeststo in prvem letu, prvi mesec, prvi dan meseca, ko so se posušile vode s površja zemlje, da je Noe odkril streho ladje in se oziral, in glej, posušena je površina zemlje.

¹⁴Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

¹⁴Drugi mesec pa, sedemindvajseti dan meseca je bila zemlja suha.

¹⁵Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

¹⁵Tedaj zapove Bog Noetu, rekoč:

¹⁶'Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!

¹⁶Izidi iz ladje, ti in žena tvoja in sinovi tvoji in žene sinov tvojih s teboj.

¹⁷Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!'

¹⁷Vse živali, ki so s teboj, od vsakršnega mesa, kar jih je ptic in živine in vse laznine, ki lazi po zemlji, izpelji s seboj, da naj obilo rodé na zemlji, rodovitne naj bodo in se množé po zemlji.

¹⁸Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.

¹⁸Izide torej Noe in sinovi njegovi in žena njegova in žene sinov njegovih ž njim.

¹⁹Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

¹⁹Vse živali, vsa laznina in vse ptice, karkoli se giblje na zemlji, po rodovih svojih pridejo ven iz ladje.

²⁰Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

²⁰Potem zgradi Noe oltar GOSPODU, in vzame od vse čiste živine in izmed vseh čistih ptic ter daruje žgalen dar na oltarju.

²¹Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: 'Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.

²¹In GOSPOD zaduha tisti duh prijetni, in reče GOSPOD v srcu svojem: Ne bodem več proklel zemlje zaradi človeka; zakaj misel srca človekovega je huda od mladosti njegove; in ne udarim več vsega, kar živi, kakor sem storil.Dokler bode zemlja, ne preneha setev in žetev, ne mraz in vročina, ne leto in zima, ne dan in noč.

²²Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.'

²²Dokler bode zemlja, ne preneha setev in žetev, ne mraz in vročina, ne leto in zima, ne dan in noč.