¹Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: 'Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?'

¹ Dawda zuru ka fun Nayot, Rama wano ra, ka kaa Yonata jine ka ne: «Ifo no ay te? Ifo ga ti ay laala? Ifo ga ti ay zunubo mo ni baaba jine, kaŋ naŋ a goono g'ay fundo ceeci?»

²Ja Joonatan vastas temale: 'Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!'

² Yonata ne a se: «Irikoy ma boriyandi, ni si bu! Guna, ay baaba si hay kulu te, ibeeri wala ikayna, kala nda a n'a bangandi ay se. Ifo se binde no ay baaba ga woone tugu ay se? Manti yaadin no.»

³Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: 'Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.'

³ Amma Dawda ze ka ne: «Ni baaba ga bay kaŋ ay du gaakuri ni jine. A ga ne mo Yonata ma si bay hayo wo gaa, zama a bina ma si sara. Amma haciika ay ze da Rabbi fundikoono da ni fundo boŋ mo: ce daara folloŋ no ka cindi in da buuyaŋ game ra.»

⁴Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!'

⁴ Gaa no Yonata ne Dawda se: «Hay kulu kaŋ ni fundo ga ba, kala ay ma woodin te ni se.»

⁵Ja Taavet ütles Joonatanile: 'Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.

⁵ Dawda ne Yonata se: «Guna, suba hando ga kay. Tilas kal ay ma goro bonkoono banda ŋwaaro do. Naŋ ay ma koy ka tugu saajo ra hala zaari hinzanta wiciri kambo.

⁶Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.

⁶ Da ni baaba faham kaŋ ay si no, kala ni ma ne: ‹Dawda n'ay ŋwaaray da anniya ay ma yadda nga se nga ma zuru ka koy hala Baytlahami kaŋ ci nga kwaara, zama noodin no i ga jiiri kulu sargay te a almayaaley kulu se.›

⁷Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!

⁷ D'a ne: ‹A boori!› to, ay, ni tamo du baani nooya. Amma d'a futu, ni ma bay kaŋ a na laala kunsum no.

⁸Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?'

⁸ Ni binde ma gomni cabe ay, ni tamo se, zama ni jin ka ay, ni tamo daŋ ay ma sappe da nin Rabbi jine. Amma da laala go ay do, ni bumbo m'ay wi. Zama ifo se no ni ga konda ay ni baaba do?»

⁹Ja Joonatan ütles: 'Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.'

⁹ Yonata ne: «Irikoy ma boriyandi, hal i ma ne ay gonda baaru ay baaba goono ga laala kunsum ni se! Doŋ manti kala ay ma ci ni se?»

¹⁰Aga Taavet küsis Joonatanilt: 'Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?'

¹⁰ Noodin binde Dawda ne Yonata se: «May no ga ci ay se d'a ciya ni baaba tu ni se da futay?»

¹¹Ja Joonatan vastas Taavetile: 'Tule, lähme väljale!' Ja nad mõlemad läksid väljale.

¹¹ Yonata ne Dawda se: «Kaa iri ma koy saajo ra.» I boro hinka kulu binde koy saajo ra.

¹²Ja Joonatan ütles Taavetile: 'Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.

¹² Yonata ne Dawda se: «Rabbi, Israyla Irikoyo ma ciya seeda. Waato kaŋ ay n'ay baaba hã suba ya-cine, wala mo ka koy subasi, guna, hala day gomni go Dawda se, manti ay ga donton sahãadin-sahãadin k'a bangandi ni se bo?

¹³Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!

¹³ Rabbi ma Yonata laali nd'ay baaba gonda miila nga ma ni zamba, ay mo man'a bangandi ni se, ay ma ni sallama, ni ma koy baani mo. Rabbi ma goro ni banda mo, sanda mate kaŋ cine a goro ay baabo banda.

¹⁴Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!

¹⁴ Ni mo manti waati kaŋ ay ga funa hinne no ni ga Rabbi gomni cabe ay se bo, zama ay ma si bu,

¹⁵Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!'

¹⁵ amma ni ma si ni gomno naŋ ay banda se hal abada. Oho, baa waati kaŋ Rabbi na Dawda ibare fo kulu tuusu ndunnya fando boŋ, ni ma si woodin te.»

¹⁶Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: 'Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!'

¹⁶ Yonata binde na sarti sambu nga nda Dawda windo game ra ka ne: «Rabbi g'a ceeci Dawda ibarey kambe ra.»

¹⁷Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.

¹⁷ Yonata binde ye ka Dawda daŋ zeyaŋ koyne baakasina boŋ kaŋ go nga nd'a game ra, zama a ga ba r'a sanda nga fundo cine.

¹⁸Ja Joonatan ütles temale: 'Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.

¹⁸ Waato din gaa no Yonata ne a se: «Suba hando ga kay. I binde ga bay ni si noodin, zama ni gora do sinda boro kulu.

¹⁹Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!

¹⁹ Waati kaŋ ni te jirbi hinza ni goono ga batu, kala ni ma zumbu nda waasi ka kaa nango kaŋ ni tugu za waato kaŋ i go muraado ra, ma kay Ezel tondo jarga.

²⁰Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.

²⁰ Ay mo, ay ga hangaw hinza hay tondo kambo gaa ka te danga ay goono ga hay fo goo no.

²¹Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: 'Mine otsi nooli!' Aga kui ma ütlen poisile: 'Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!', siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab!

²¹ Guna mo, ay ga zanka donton, ya ne: ‹Koy ka hangawey ceeci.› D'ay ne zanka se: ‹Ma guna, hangawey go no ni se banda, i sambu.› Kala ni ma kaa, zama ni gonda baani, doori kulu si no, ay ze nda Rabbi fundikoono.

²²Aga kui ma ütlen poisile nõnda: 'Vaata, nooled on sinust sealpool!', siis mine, sest Issand saadab su ära!

²² Amma d'ay ne zanka se: ‹Guna, hangawey no ni jine ya!› kala ni ma koy, zama Rabbi na ni sallama.

²³Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

²³ Sanno kaŋ in da nin te din boŋ, guna, Rabbi go in da nin game ra hal abada.»

²⁴Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.

²⁴ Dawda binde tugu saajo ra. Waato kaŋ handu tajo kay, bonkoono goro zama nga ma ŋwa.

²⁵Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.

²⁵ Bonkoono goro nga goray haro boŋ sanda han kulu cine, danga goray haro kaŋ ga maan cinaro. Yonata mo tun ka kay, Abner mo goro Sawulu jarga, amma Dawda nangora, boro kulu si a ra.

²⁶Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: 'Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.'

²⁶ Kulu nda yaadin Sawulu mana ne hay kulu han din, zama a ga tammahã hala hay fo no ka du a. A ne: «A mana hanan, daahir a mana hanan.»

²⁷Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: 'Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?'

²⁷ A ciya binde a suba, danga hando jirbi hinkanta nooya, kala Dawda nangora go koyne, boro kulu si a ra. Sawulu mo ne nga izo Yonata se: «Ifo no kaŋ Yasse izo mana kaa ŋwaaro do bi da hunkuna?»

²⁸Ja Joonatan kostis Saulile: 'Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;

²⁸ Yonata tu Sawulu se ka ne: «Dawda na yadda ŋwaaray ay gaa da anniya, nga ma koy Baytlahami.

²⁹ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.'

²⁹ A ne ay se: ‹Naŋ ay ma koy, ay ga ni ŋwaaray, zama iri almayaaley gonda sargay teeyaŋ kwaara ra. Ay nya izey mo n'ay lordi ay ma sargay te noodin. Sohõ binde, ay ga ni ŋwaaray, d'ay du gaakuri ni diyaŋ gaa, naŋ ay ma koy ka di ay nya izey.› Haŋ kaŋ se a mana kaa bonkoono taablo do nooya.»

³⁰Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: 'Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!

³⁰ Kala Sawulu futa koroŋ Yonata boŋ. A ne a se: «Ya nin, wayboro kaŋ ga hatta da murtante mo ize, manti ay jin ka bay kaŋ ni na Yasse izo suuban ni boŋ haawi sabbay se, da ni nya koonu funyaŋ sabbay se?

³¹Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!'

³¹ Zama duumi da Yasse izo gonda fundi ndunnya ra, abada nin wo kay, ni si sinji, za nin, za ni mayra. A binde sohõ ni ma donton ka kand'a ne ay do, zama daahir a ga bu no!»

³²Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: 'Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?'

³² Yonata binde tu nga baabo Sawulu se ka ne a se: «Ifo se no i g'a wi? Ifo no a te?»

³³Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.

³³ Kala Sawulu na nga yaajo daŋ k'a hay. Woodin gaa no Yonata bay kaŋ nga baabo na Dawda wiyaŋ sijiri.

³⁴Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.

³⁴ Yonata binde futu gumo ka dira taablo do. A mana ŋwaari kulu ŋwa hando zaari hinkanta din hane, zama a bine sara Dawda sabbay se, zama a baabo na haawi goy te a se.

³⁵Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.

³⁵ Waato kaŋ mo bo, Yonata koy saajo ra, alwaato boŋ kaŋ nga nda Dawda wafaku care se. Zanka kayna fo mo go a banda.

³⁶Ja ta ütles oma poisile: 'Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!' Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.

³⁶ A ne nga zanka se: «Zuru sohõ ka hangawey kaŋ yaŋ ay ga hay din ceeci.» Zanka goono ga zuru, kala Yonata na hangaw fo taŋ, hangawo bisa zanka gaa mo.

³⁷Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: 'Eks ole nool sinust eespool?'

³⁷ Waato kaŋ zanka to nango kaŋ hangawo go kaŋ Yonata hay, kala Yonata na zanka ce ka ne: «Manti ni jine no hangawo go?»

³⁸Ja Joonatan hüüdis poisile järele: 'Rutta nobedasti, ära seisa!' Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.

³⁸ Yonata na arwaso ce mo ka ne: «Waasu ka cahã. Ma si kay!» Yonata zanka mo na hangawey margu-margu ka ye ka kaa nga koyo do.

³⁹Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.

³⁹ Amma zanka mana faham da hay kulu, kala Yonata nda Dawda hinne no ka bay sanno gaa.

⁴⁰Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: 'Mine vii linna!'

⁴⁰ Yonata binde na nga jinayey no zanka se ka ne a se: «Koy. Ma kond'ey kwaara.»

⁴¹Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.

⁴¹ Zanka tunanta, kala Dawda tun nangu fo haray dandi kamba, ka ye ganda nga moyduma boŋ ka gurfa sorro hinza. I na care sunsum ka hẽ care banda, hala Dawda hẽ gumo ka bisa Yonata.

⁴²Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!'

⁴² Yonata ne Dawda se: «Ma koy baani, za kaŋ iri ze care se nda Rabbi maa ka ne: ‹Rabbi ma goro in da nin game ra, ni izey d'ay izey game ra mo, hal abada.› »

⁴³ A tun ka nga diraw te. Yonata mo koy kwaara ra.