¹Saamuel suri, ja kogu Iisrael kogunes kokku ja leinas teda, ja nad matsid tema ta kodupaika Raamasse. Aga Taavet võttis kätte ja läks alla Paarani kõrbe.

¹ Samuwila bu. Israyla kulu binde margu k'a baray k'a fiji nga windo ra Rama. Dawda mo tun ka zulli ka koy Paran saajo ra.

²Ja Maonis oli mees, kelle tööjärg oli Karmelis, ja see mees oli väga rikas: temal oli kolm tuhat lammast ja tuhat kitse; ta oli Karmelis oma lambaid niitmas.

² Boro fo go no Mawon ra, kaŋ a arzaka go Karmel ra. Bora din mo boro beeri no gumo. A gonda feeji zambar hinza, da hincin zambar fo. A ga nga feejey hamney hõse Karmel ra.

³Mehe nimi oli Naabal, ja ta naise nimi Abigail; naisel oli hea mõistus ja ilus välimus, mees oli aga karm ja tegude poolest kuri; ta oli kaaleblane.

³ Bora binde maa ga ti Nabal. A wando maa Abigayil. Nga din, waybora binde, fahamante no, kaŋ ga sogo, amma albora wo kosongukoy no, kaŋ ga goy laalo te. Nga mo Kaleb dumo boro no.

⁴Kui Taavet kõrbes kuulis, et Naabal niitis oma lambaid,

⁴ Kala Dawda go saajo ra. A maa baaru kaŋ i ne Nabal goono ga nga feejey hõse.

⁵siis läkitas Taavet sinna kümme noort meest, öeldes neile: 'Minge üles Karmelisse, ja kui te jõuate Naabali juurde, siis küsige temalt minu nimel, kuidas ta käsi käib,

⁵ Dawda binde na gaabikooni way kaa nga borey ra ka donton. Dawda ne mo gaabikooney din se: «Wa koy Karmel haray. Araŋ ma koy Nabal do k'a fo ay se.

⁶ja öelge mu vennale nõnda: Tere! Rahu olgu sinule ja rahu su kojale ja rahu kõigele, mis sul on!

⁶ Yaa no araŋ ga ne a se: ‹Wa fofo. Baani ma bara ni gaa, baani ma bara ni windo gaa, baani ma bara mo hay kulu kaŋ ni gonda gaa.

⁷Ma olen nüüd kuulnud, et sul on lambaniitjad. Sinu karjased on ju olnud meie juures: me pole neid mõnitanud ega ole neilt midagi kadunud kõigel sel ajal, mis nad olid Karmelis.

⁷ Kala sohõ kaŋ ay maa ni gonda feeji hamni hõsekoyaŋ. Ni hawjiyey gay iri do, iri mana hay kulu te i se, hay kulu mana daray i se mo, alwaatey kulu kaŋ i go Karmel ra.

⁸Küsi oma poistelt, küll nad jutustavad sulle! Leidku siis need noored mehed armu sinu silmis, sest me oleme ju tulnud heal päeval! Anna nüüd oma sulastele ja oma pojale Taavetile, mis sul juhtub käepärast olema!'

⁸ Ma ni arwasey hã, i ga ci ni se. Woodin se ni ma naŋ gaabikooney wo ma du gaakuri ni jine, zama iri kaa da saaya. Ay ga ŋwaaray, hay kulu kaŋ cine no kaŋ ni kambe gar, kala ni m'a no ni bannyey se, hala nda ni izo Dawda mo se.› »

⁹Ja Taaveti noored mehed tulid ning rääkisid Taaveti nimel Naabalile kõik needsamad sõnad ja jäid ootama.

⁹ Waato kaŋ Dawda wane gaabikooney din kaa ka to Nabal do, i salaŋ d'a sanney wo kulu boŋ Dawda maa ra ka ye ka dangay.

¹⁰Aga Naabal kostis Taaveti sulastele ja ütles: 'Kes on Taavet, kes on Iisai poeg? Nüüdsel ajal on palju sulaseid, kes põgenevad oma isandate juurest.

¹⁰ Nabal tu Dawda bannyey se ka ne: «May ga ti Dawda? May ga ti Yasse ize? Bannya boobo go no alwaato wo ra kaŋ yaŋ goono ga zuru ngey koyey se.

¹¹Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ja tapetud loomad, mis ma olen tapnud oma niitjaile, ja andma meestele, kellest ma ei tea, kust nad pärit on?'

¹¹ Ay m'ay ŋwaaro da ay haŋyaŋ haro sambu, da hamo kaŋ ay dumbu feeji hamni hõsekoy se, ay m'i no boroyaŋ se kaŋ ay mana bay naŋ kaŋ no i fun?»

¹²Siis Taaveti noored mehed pöördusid ümber oma teekonnal ja läksid tagasi; ja nad tulid ning andsid temale edasi kõik need sõnad.

¹² Dawda gaabikooney din binde na banda bare ka ngey fondo gana ka ye. I kaa ka sanney wo kulu ci Dawda se.

¹³Siis ütles Taavet oma meestele: 'Pange igaüks oma mõõk vööle!' Nad panid igaüks oma mõõga vööle ja Taavet ise pani ka oma mõõga vööle. Ja nad läksid Taaveti järel, ligi nelisada meest, kuna kakssada jäi asjade juurde.

¹³ Dawda ne nga borey se: «Boro fo kulu ma nga takuba koto.» Kala i boro fo kulu na nga takuba koto. Dawda mo na nga takuba koto. Alboro zangu taaci cine na Dawda gana, zangu hinka cine mo goro dunkayo do.

¹⁴Aga Abigailile, Naabali naisele, teatas üks poistest, öeldes: 'Vaata, Taavet läkitas käskjalad kõrbest meie isandat tervitama, aga tema kärkis nendega.

¹⁴ Amma arwasey ra afo ci Nabal wande Abigayil se ka ne: «A go, Dawda na diyayaŋ donton. I fun saajo ra ka kaa k'iri jine bora fo. A binde salaŋ i se da futay.

¹⁵Need mehed olid meie vastu väga head, nad ei mõnitanud meid ega kadunud meilt midagi kõigel sel ajal, mil väljal olles rändasime nende juures.

¹⁵ Amma borey din na gomni boobo te iri se. Iri mana kayna haŋ, hay kulu mo mana daray iri se, alwaatey kulu kaŋ iri nd'ey gonda sabayaŋ, waato kaŋ iri go saajo ra.

¹⁶Nagu müür olid nad meie ümber, niihästi öösel kui päeval, kõige selle aja, mil me olime nende juures lambaid ja kitsi karjatamas.

¹⁶ Ngey no ka ciya iri se kosaray cin nda zaari, alwaatey kulu kaŋ iri go i banda ga feeji kuru.

¹⁷Nüüd siis tea, ja vaata, mida sa saad teha, sest midagi kurja on otsustatud meie isanda ja kogu ta koja vastu; aga ta ise on ju paharetipoeg, tema enesega ei saa rääkida!'

¹⁷ Day sohõ ni ma bay, ma faham mo ka boori nda haŋ kaŋ ni ga te. Kaŋ se i na hasaraw soola iri koyo se, hala nda a windo kulu mo se. Zama Nabal wo boro yaamo no, hal a si du ka te boro ma salaŋ d'a.»

¹⁸Siis Abigail ruttas ja võttis kakssada leiba, kaks lähkrit veini, viis valmistatud lammast, viis mõõtu kõrvetatud teri, sada rosinakakku ja kakssada viigimarjakakku ning pani need eeslite selga.

¹⁸ Abigayil to ka maa woodin, a waasu ka buuru kunkuni zangu hinka sambu, da duvan* humbur hinka, da feeji gu kaŋ yaŋ i soola, da jirmay gumbutu gu, da reyzin* fafa zangu, da jeejay takula zangu hinka. A n'i jeje farkayyaŋ gaa.

¹⁹Ja ta ütles oma poistele: 'Minge minu eel, vaata, ma tulen teie järel!' Aga oma mehele Naabalile ta sellest ei rääkinud.

¹⁹ A ne nga bannyey se: «Wa furo jine, ay mo go araŋ banda.» Amma a mana ci nga kurnyo Nabal se bo.

²⁰Ja kui ta siis sõitis eesli seljas ja läks mäe varjus alla, vaata, siis tulid Taavet ja tema mehed temale vastu ja ta kohtas neid.

²⁰ A ciya binde kaŋ a goono ga dira nga farka boŋ, a kaa susubay nda hinay tondo fondo tuganta gaa, kala Dawda nda nga borey go ga zulli a do haray ka kubay d'a. I kubay da care.

²¹Aga Taavet oli öelnud: 'Tõesti, ma olen asjatult hoidnud kõike seda, mis sel mehel kõrbes oli, nõnda et midagi ei kadunud kõigest sellest, mis tal oli; ja tema tasub mulle head kurjaga.

²¹ A go mo, Dawda jin ka ne: «Wiiza! Yaamo no haggoyyaŋo kulu kaŋ ay na hay kulu kaŋ go boro wo se haggoy d'a saajo ra, hala hay kulu si no kaŋ daray a se a jinayey ra. A na gomni bana ay se mo da laala.

²²Jumal tehku Taaveti vaenlastega ükskõik mida, kui ma kõigist, kes tal on, hommikuks alles jätan veel mõne meesolendi!'

²² Irikoy ma ay, Dawda, laali da day ay na baa zanka alboro ize folloŋ cindi a se da fundi ne ka guna mo boyaŋ, hay kulu kaŋ ga ti a wane ra.»

²³Ja kui Abigail nägi Taavetit, siis ta hüppas kähku eesli seljast ja heitis Taaveti ette silmili ning kummardas maani.

²³ Waato kaŋ Abigayil di Dawda, a cahã ka zumbu ka fun nga farka boŋ ka ye ganda nga moyduma boŋ Dawda jine. A sumbal hala ganda.

²⁴Ta langes tema jalgade juurde ja ütles: 'Minu peal on süü, mu isand. Lase nüüd oma teenijat su kuuldes rääkida ja kuule oma teenija sõnu!

²⁴ A ye ganda Dawda cey do haray ka ne: «Ya ay jina bora, taalo din, ay boŋ no a bara, ay boŋ no! Ay ga ni ŋwaaray mo, ma naŋ ni koŋŋa ma salaŋ ni hangey ra. Ma maa ni koŋŋa sanney mo.

²⁵Ärgu mu isand ometi hooligu sellest kõlvatust mehest Naabalist; sest nagu nimi, nõnda on ta ise - Naabal on ta nimi ja rumal ta on! Aga mina, su teenija, ei näinud mu isanda noori mehi, keda sa olid läkitanud.

²⁵ Ya ay jine bora, ay ga ni ŋwaaray no, ma si saal boro yaama din, danga Nabal nooya. Zama sanda mate kaŋ a maa bara din, yaadin no a bara nga mo. Nabal ga ti a maa, saamotaray no ka bara a gaa. Amma ay wo, ni koŋŋa, ay mana di arwasey kaŋ yaŋ ni donton bo, ya ay jine bora.

²⁶Ja nüüd, mu isand, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, Issand on takistanud sind sattumast veresüüsse ja aitamast iseennast oma käega: nüüd saagu Naabali sarnaseks su vaenlased ja need, kes püüavad teha kurja mu isandale!

²⁶ Sohõ binde, ya ay jine bora, ay ze da Rabbi fundikoono da ni fundo mo, za kaŋ Rabbi na ni ganji ni ma koy ka kuri mun, ka bana mo da ni kamba, naŋ borey kaŋ yaŋ goono ga ay jine bora fundo ceeci nda laala ma ciya sanda Nabal.

²⁷Ja nüüd antagu see and, mis su teenija on toonud mu isandale, noortele meestele, kes käivad mu isanda kannul!

²⁷ Guna me, albarka hari woone kaŋ ay, ni koŋŋa kande nin, ay jine bora se, i m'a no arwasey se kaŋ yaŋ go nin, ay jina bora banda.

²⁸Anna siis andeks oma teenija üleastumine! Sest Issand teeb tõesti mu isandale ühe kindla koja, sellepärast et mu isand võitleb Issanda võitlusi. Ja kurja ei leita sinus kogu su eluajal.

²⁸ Ay ga ni ŋwaaray, ma ni koŋŋa taaley yaafa, zama haciika Rabbi g'ay jine bora dumo tabbatandi, zama ay jina bora goono ga Rabbi wongo tangami te no. I si hari laalo gar ni do mo ni jirbey kulu ra.

²⁹Ja kui keegi tõuseks sind taga ajama ja su hinge püüdma, siis on mu isanda hing seotud elavate kimpu Issanda, su Jumala juures; aga su vaenlaste hinged ta lingutab lingupesast välja.

²⁹ Koyne, baa boro tun nga ma ni gana ka gaaray no, a goono ga ni fundo ceeci, kulu nda yaadin i g'ay jine bora fundo daabu kunsumi fo ra Rabbi ni Irikoyo banda. Ni ibarey fundey mo, a g'i catu, sanda finga-finga tafayyaŋo ra.

³⁰Ja kui Issand teeb mu isandale kõike seda head, millest ta sulle on rääkinud, ja määrab sind Iisraelile vürstiks,

³⁰ A ga ciya mo, waato kaŋ Rabbi jin ka gomney kulu te nin, ay jine bora se kaŋ yaŋ a ci ni boŋ, hal a na ni ciya Israyla bonkooni,

³¹siis ärgu saagu see sulle komistuseks ega mu isandale südametunnistuse piinaks, et oleksid põhjuseta valanud verd ja mu isand oleks aidanud iseennast! Ja kui Issand teeb mu isandale head, siis mõtle oma teenijale!'

³¹ woone ma si ciya ay jine bora se bine saray wala ye-ka-tuubi yaŋ hari, a ma kuri mun yaamo, a ma bana nga boŋ se mo. Hala hõ koyne, waato kaŋ Rabbi na gomni te ay jine bora se, saaya din kala ni ma fongu ay, ni koŋŋa gaa.»

³²Ja Taavet ütles Abigailile: 'Õnnistatud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud!

³² Dawda ne Abigayil se: «I ma Rabbi, Israyla Irikoyo sifa, nga kaŋ na ni donton hunkuna ni m'ay kubay se.

³³Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast ja iseennast oma käega aitamast!

³³ Albarkante no ni laakalo, albarkante no ni mo kaŋ ni n'ay ganji ay ma kuri mun, ay ma bana ay boŋ se d'ay kambe.

³⁴Aga tõepoolest, nii tõesti kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kes mind on keelanud sulle kurja tegemast, kui sa mitte poleks rutanud ja mulle vastu tulnud, ei oleks Naabalile koiduajaks alles jäänud ühtegi meesolendit.'

³⁴ Zama haciika ay ze da Rabbi, Israyla Irikoyo fundo, nga kaŋ n'ay ganji ay ma hasaraw te ni se, da manti kaŋ ni cahã ka kaa k'ay kubay, haciika doŋ ay si zanka alboro baa afolloŋ cindi Nabal se hala mo ga bo.»

³⁵Siis võttis Taavet naise käest vastu, mis too temale oli toonud, ja ütles: 'Mine rahuga koju! Vaata, ma olen kuulnud su häält ja olen tõstnud üles su palge.'

³⁵ Dawda binde na hayey kaŋ waybora kande a se yaŋ din ta a kambe ra. A ne a se: «Ma to ni kwaara baani samay. A go, ay hangan ni sanno se, ay na ni beera guna mo.»

³⁶Kui Abigail tuli Naabali juurde, vaata, siis oli temal oma kojas pidu, otse kuninglik pidu. Naabali süda oli rõõmus ja ta oli väga joobnud, seepärast ei jutustanud Abigail talle midagi, ei vähemat ega rohkemat, enne kui hommik koitis.

³⁶ Kala Abigayil ye ka kaa Nabal do. A go mo ga batu te nga windo ra, danga day bonkooni batu. Nabal bina mo goono ga maa kaani a ra, zama a go ga bugu gumo. Woodin se wando mana hay kulu ci a se, hala iboobo wala ikayna, kala mo boyaŋ.

³⁷Aga hommikul, kui Naabalist oli vein haihtunud, jutustas ta naine temale neist asjust; siis suri tal süda rinnus ja ta otsekui kivines.

³⁷ I go no, kaŋ susuba to, waato kaŋ duvaŋo na Nabal taŋ, kal a wando na hayey din ci a se. A bina binde bu a ra. Gaahamo sandi danga tondi cine.

³⁸Ja ligi kümne päeva pärast lõi Issand Naabalit, nõnda et ta suri.

³⁸ Kaŋ i te sanda jirbi way cine, kala Rabbi na Nabal kar kal a bu.

³⁹Kui Taavet kuulis, et Naabal oli surnud, ütles ta: 'Õnnistatud olgu Issand, kes on lahendanud minu teotuse riiuasja, mille Naabal põhjustas, ja kes on hoidnud oma sulast kurja tegemast! Naabali kurjuse tasus aga Issand ta enese pea peale.' Siis Taavet läkitas käskjalad ja käskis Abigailile öelda, et ta tahab võtta teda enesele naiseks.

³⁹ Waato kaŋ Dawda maa baaru kaŋ i ne Nabal bu, a ne: «I ma Rabbi sifa, nga kaŋ na donda-caray kaa ay se Nabal gaa. A na ay, nga bannya ganji goy laalo teeyaŋ, zama Rabbi na Nabal laala yeti a boŋ.» Dawda binde donton ka Abigayil sanni te, zama nga m'a hiiji.

⁴⁰Ja Taaveti sulased tulid Abigaili juurde Karmelisse ja rääkisid temaga ning ütlesid: 'Taavet läkitas meid sinu juurde, et võtta sind enesele naiseks.'

⁴⁰ Waato kaŋ Dawda tamey kaa Abigayil do Karmel, i salaŋ d'a ka ne: «Dawda no k'iri donton ni gaa, iri ma ni sambu ka kande a se, ni ma ciya a wande.»

⁴¹Siis ta tõusis ja kummardas silmili maha ning ütles: 'Vaata, su teenija on valmis saama orjaks, kes peseb oma isanda sulaste jalgu.'

⁴¹ Kal a tun ka gurfa ka konda nga moyduma hala ganda ka ne: «Ni koŋŋa go, koŋŋa kayna no kaŋ g'ay jina bora bannyey ce nyun.»

⁴²Ja Abigail tõusis kiiresti ning sõitis eesli seljas, samuti tema viis teenijatüdrukut, kes käisid ta kannul; ta järgnes Taaveti käskjalgadele ja sai tema naiseks.

⁴² Abigayil binde cahã ka tun ka kaaru farka boŋ, nga nda koŋŋa kayna gu kaŋ yaŋ n'a gana. A na Dawda diyey gana ka ciya Dawda wande.

⁴³Ahinoami võttis Taavet Jisreelist ja nõnda said need mõlemad tema naisteks.

⁴³ Dawda na Ahinowam, Yezreyel waybora mo hiiji. I boro hinka kulu ciya a wandeyaŋ.

⁴⁴Aga Saul oli andnud oma tütre Miikali, Taaveti naise, Paltile, Laisi pojale, kes oli pärit Gallimist.

⁴⁴ Amma Sawulu jin ka nga ize way, Mikal, Dawda wando, no Palti Layis, Gallim bora izo se.