¹Kuningas oli vapustatud. Ta läks üles väravakambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: 'Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!'

¹ I ci Yowab se ka ne: «Guna, bonkoono goono ga hẽ, a goono ga baray Absalom sabbay se.»

²Ja Joabile teatati: 'Vaata, kuningas nutab ja leinab Absalomi.'

² Han din zaama teeyaŋo ye ka bare ka ciya bu baray koyne jama kulu se, zama han din jama maa baaru kaŋ i ne bonkoono goono ga bine saray te nga izo se.

³Nõnda muutus võit sel päeval leinaks kogu rahvale, sest rahvas kuulis sel päeval öeldavat: 'Kuningas on kurb oma poja pärast.'

³ Borey binde furo kwaara ra han din hane tugante, sanda boroyaŋ kaŋ haawi n'i di waato kaŋ i zuru wongu do, kaŋ i na goobu haŋ.

⁴Ja rahvas tuli sel päeval linna vargsi, nagu tuleb vargsi rahvas, kes häbeneb, et on lahingust põgenenud.

⁴ Bonkoono mo na nga moyduma daabu. A ce mo da jinde beeri, ka ne, «Ya ay izo, Absalom, ya Absalom! Ya ay izo, ay izo!»

⁵Kuningas oli katnud oma näo ja kisendas suure häälega: 'Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!'

⁵ Yowab binde furo windo ra bonkoono do ka ne: «Hunkuna ni na ni tamey kulu haawandi, ngey kaŋ yaŋ na ni fundo, da ni ize arey, da ni ize wayey, da ni wandey da ni wahayey fundey mo faaba.

⁶Siis tuli Joab kuninga juurde kotta ja ütles: 'Sa oled täna pannud häbenema kõigi oma sulaste näod, kes täna on päästnud su hinge, samuti su poegade ja tütarde hinged, ja su naiste ja liignaiste hinged,

⁶ Zama borey kaŋ ga konna nin no ni ga baa, ka konna ni baakoy. Zama ni bangandi hunkuna kaŋ koyey da bannyey wo yaamoyaŋ no ni se. Hunkuna ay faham da woone: da day Absalom ga funa, iri kulu mo bu, doŋ a ga kaan ni se gumo.

⁷sellepärast et sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad neid, kes sind armastavad. Sest täna oled sa teinud teatavaks, et sa ei hooli pealikuist ega sulaseist. Ja nüüd ma tean, et kui Absalom elaks ja meie kõik oleksime täna surnud, siis oleks see sinu silmis õige olnud.

⁷ A binde, sohõ ni ma tun ka fatta ka sanni kaano te ni tamey se. Zama ay ze da Rabbi, da ni mana fatta hunkuna, boro kulu si no kaŋ ga goro ni banda. Laala din binde ga jaase hay kulu kaŋ du nin za ni go arwasu ka to hala hunkuna.»

⁸Aga tõuse nüüd, mine välja ja kõnele sõbralikult oma sulastega! Sest ma vannun Issanda juures: kui sa välja ei lähe, siis ei jää selleks ööks su juurde enam ainsatki meest. Ja see oleks sulle halvem kui kõik muud õnnetused, mis sind on tabanud su noorusest tänini.' Siis kuningas tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning öeldi: 'Vaata, kuningas istub väravas.' Siis tuli kogu rahvas kuninga ette.

⁸ Waato din gaa no bonkoono tun ka goro kwaara meyo gaa. I ci jama kulu se ka ne: «Guna, bonkoono goono ga goro kwaara meyo gaa.» Borey kulu binde kaa bonkoono jine. Amma Israyla kulu jin ka zuru, boro kulu koy nga kwaara.

⁹Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki,

⁹ Borey kulu binde soobay ka care kusuuma Israyla kundey kulu ra. I goono ga ne: «Bonkoono n'iri faaba iri yanjekaarey kambey ra. A n'iri faaba mo Filistancey kambey ra, amma sohõ a zuru Absalom sabbay se.

¹⁰siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, öeldes: 'Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud vilistite käest, aga nüüd on ta Absalomi eest maalt põgenenud.

¹⁰ Absalom mo kaŋ iri daŋ bonkooni iri boŋ, a bu wongo ra. Sohõ binde, ifo se no araŋ si salaŋ ka ne i ma ye ka kande bonkoono?»

¹¹Ja Absalom, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud. Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?'

¹¹ Bonkoono Dawda binde donton alfagey Zadok nda Abiyatar do ka ne: «Wa salaŋ da Yahuda arkusey ka ne: ‹Ifo se no araŋ ciya kokor banda wane yaŋ bonkoono ye-ka-kande fu yaŋ ciine ra, za kaŋ Israyla kulu sanney to bonkoono do nga kwaara ra?

¹²Aga kuningas Taavet ise läkitas preestritele Saadokile ja Ebjatarile ütlema: 'Rääkige Juuda vanematega ja öelge: Miks te tahate olla viimased kuningat tema kotta tagasi tooma?' Sest kogu Iisraeli kõned olid jõudnud kuningani ta kotta.

¹² Araŋ no ga ti ay nya-izey, d'ay biriyo d'ay baso mo. Ifo se binde kaŋ araŋ no ga ti kokor banda waney bonkoono ye-ka-kande yaŋo ciine ra?›

¹³'Teie olete mu vennad, teie olete mu luu ja liha! Miks te tahate siis olla viimased kuningat tagasi tooma?

¹³ Araŋ ma ne Amasa mo se: ‹Nin wo, manti ay biri nd'ay basi no? Irikoy m'ay laali da ni mana ciya wongu marga wonkoyo ay jine Yowab nango ra duumi.› »

¹⁴Ja öelge Amaasale: Eks sa ole mu luu ja liha? Tehku Jumal minuga ükskõik mida, kui sina ei saa Joabi asemel mu väepealikuks kogu oma eluajaks!'

¹⁴ A binde na Yahuda alborey kulu biney naan, sanda boro folloŋ bine cine, hal a donton bonkoono gaa ka ne: «Ma ye ka kaa, nin da ni tamey kulu.»

¹⁵Nõnda pööras ta kõigi Juuda meeste südamed nagu ainsal mehel, ja nad läkitasid kuningale ütlema: 'Tulge tagasi, sina ja kõik su sulased!'

¹⁵ Bonkoono binde ye ka kaa, hal a to Urdun isa. Yahuda mo kaa Jilgal, zama ngey ma bonkoono kubay se, ka Urdun daŋandi a banda.

¹⁶Ja kuningas läks tagasi ning jõudis Jordani äärde. Aga Juuda oli tulnud Gilgalisse, et minna kuningale vastu ja tuua kuningas üle Jordani.

¹⁶ Simey, Gera ize mo, Benyamin boro, Ba-Hurim kwaara bora waasu-waasu ka zumbu Yahuda borey banda Bonkoono Dawda kubayyaŋ se.

¹⁷Ka Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, ruttas ja tuli koos Juuda meestega kuningas Taavetile vastu.

¹⁷ Benyamin alborey mo, ngey boro zambar fo go no a banda, hala nda Ziba, Sawulu windi bannya, da nga ize way cindi guwa, da nga bannya waranka a banda. I na Urdun daŋandi ka koy bonkoono do.

¹⁸Ja koos temaga oli tuhat meest Benjaminist, samuti Siiba, Sauli pere sulane, ja tema viisteist poega ja kakskümmend sulast koos temaga. Need ruttasid Jordani äärde enne kuningat,

¹⁸ Kal i na bonkoono almayaaley daŋandi yawyaŋo do haray ka te mo haŋ kaŋ ga kaan bonkoono se. Gera ize Simey mo, waato kaŋ a daŋandi, a ye ganda bonkoono jine.

¹⁹et minna koolmest läbi ja tuua üle kuninga pere ja et teha, mis tema silmis hea oli. Ja Simei, Geera poeg, heitis kuninga ette maha, kui see oli minemas üle Jordani,

¹⁹ A ne a se: «Bonkoono ma si taali dake ay boŋ, ma si fongu mo haŋ kaŋ ay, ni tamo te hartayaŋ ra waato kaŋ koyo ay bonkoono fun Urusalima ra, hala bonkoono ma woodin jisi nga bina ra.

²⁰ja ütles kuningale: 'Ärgu lugegu mu isand mulle süüks ja ärgu pidagu meeles, kuidas su sulane pattu tegi päeval, kui mu isand kuningas lahkus Jeruusalemmast! Kuningas ärgu võtku seda südamesse!

²⁰ Zama ay, ni tamo bay kaŋ ay na taali te. Sohõ binde, guna ay kaa hunkuna. Ay no ga ti ijina Yusufu kunda kulu ra ay ma kaa koyo ay bonkoono kubayyaŋ se.»

²¹Sest su sulane teab, et ma olen pattu teinud. Vaata, seepärast olen ma täna tulnud esimesena kogu Joosepi soost, et tulla vastu oma isandale kuningale.'

²¹ Amma Zeruwiya ize Abisay tu ka ne: «I si Simey wi no, za kaŋ a na Rabbi wane suubananta wow?»

²²Siis võttis sõna Abisai, Seruja poeg, ja ütles: 'Kas ei tuleks Simei sellepärast surmata, et ta on sajatanud Issanda võitut?'

²² Dawda mo ne: «Ya araŋ Zeruwiya izey, ifo k'ay zaa da araŋ, kaŋ araŋ ga ciya ay ibareyaŋ hunkuna? I ga boro kulu wi Israyla ra hunkuna, wala? Manti ay bay hunkuna kaŋ ay ya bonkooni no Israyla boŋ?»

²³Aga Taavet ütles: 'Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad, et te täna tahate olla mu vastased? Kas peaks täna Iisraelis kedagi surmatama? Sest eks ma tea, et ma täna olen jälle Iisraeli kuningas!'

²³ Bonkoono mo ne Simey se: «Ni si bu.» Bonkoono ze a se mo.

²⁴Ja kuningas ütles Simeile: 'Sina ei sure.' Ja kuningas vandus temale.

²⁴ Sawulu haama Mefiboset mo kaa zama nga ma bonkoono kubay se. A mana nga ce camsey dumbu, wala nga kaabe hanseyaŋ, wala baa nga bankaaray nyunayaŋ za hano kaŋ hane bonkoono dira kala hano kaŋ a ye ka kaa baani.

²⁵Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.

²⁵ A ciya binde, waato kaŋ a kaa Urusalima bonkoono kubayyaŋ se, kala bonkoono ne a se: «Mefiboset, ifo se no ni mana koy ay banda?»

²⁶Ja kui ta tuli Jeruusalemmast kuningale vastu, siis küsis kuningas temalt: 'Miks sa ei tulnud minuga, Mefiboset?'

²⁶ Nga mo tu ka ne: «Ya koyo ay bonkoono, ay tamo no k'ay fafagu. Zama ay ni bannya ne: ‹Naŋ ay ma kaari-ka daŋ ay farka gaa, zama ay ma kaaru a boŋ ka koy bonkoono banda, zama ay, ni tamo ya fanaka no.›

²⁷Ta vastas: 'Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind. Sest su sulane mõtles: Ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas ja lähen kuninga juurde, sest su sulane lonkab.

²⁷ Amma a na ay, ni tamo maa sara koyo ay bonkoono do. Amma koyo ay bonkoono ga hima sanda Irikoy malayka. Kala ni ma te mo haŋ kaŋ ga kaan ni se.

²⁸Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures. Mu isand kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!

²⁸ Zama ay baaba windo almayaaley kulu ciya sanda buukoyaŋ koyo ay bonkoono jine. Kulu nda yaadin, ni na ay, ni tamo daŋ borey kaŋ ga ŋwa ni taablo boŋ yaŋ ra. Ay gonda hina ka hẽ bonkoono gaa koyne, wala?»

²⁹Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud kui surma väärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu lauas. Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale kaebama?'

²⁹ Bonkoono ne a se: «Ifo se no ni na ni sanno tonton? Ay sanno neeya: Doŋ day, nin da Ziba, kal araŋ ma farey fay.»

³⁰Ja kuningas ütles temale: 'Mis sa sellest enam räägid! Ma olen öelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!'

³⁰ Mefiboset binde ne bonkoono se: «Oho, naŋ a ma hay kulu sambu, za kaŋ koyo ay bonkoono ye ka kaa fu baani samay.»

³¹Aga Mefiboset ütles kuningale: 'Võtku tema kõik, sest mu isand kuningas on tulnud rahuga koju!'

³¹ Jileyad bora Barzillay fun Rogelim. A na Urdun daŋandi bonkoono banda, zama nga m'a dum ka koy hala Urdun daaranta.

³²Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks koos kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.

³² Barzillay wo mo dottijo zeeno no gumo, zama a jiiri wahakku. A na kwaara goray hari haggoy bonkoono se mo za a go Mahanayim da goray, zama nga wo boro beeri no gumo.

³³Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.

³³ Bonkoono ne Barzillay se: «Kala ni ma daŋandi ay banda. Ay mo ya ni jare ay banda Urusalima ra.»

³⁴Ja kuningas ütles Barsillaile: 'Tule koos minuga ja ma toidan sind enese juures Jeruusalemmas!'

³⁴ Amma Barzillay ne bonkoono se: «Ay fundo jirbi marge no ka cindi kaŋ ay ga kaaru bonkoono banda ka koy Urusalima?

³⁵Aga Barsillai vastas kuningale: 'Paljuks mul siis veel on eluaastate päevi, et võiksin minna koos kuningaga Jeruusalemma?

³⁵ Hunkuna ay jiirey to wahakku. Ay ga hin ka fayanka ihanno nda ilaalo game ra no? Ay, ni tamo ga hin k'ay ŋwaari dumi taba, wala haŋ kaŋ ay ga haŋ no? Wala ay ga hin ka maa alboro nda wayboro kaŋ goono ga doon jinde? Ifo se binde ay, ni tamo ga ciya jaraw koyo ay bonkoono se ne jine?

³⁶Ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam vahet teha hea ja halva vahel? Või kas tunnen mina, su sulane, enam selle maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või lauljannade häält? Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?

³⁶ Ay, ni tamo ga ba ay ma Urdun wo daŋandi hinne no ay bonkoono banda. Ifo se no bonkoono ga alhakku bana ay se ya-cine?

³⁷Su sulane läheb ainult pisut maad koos kuningaga üle Jordani. Mispärast peaks kuningas mulle tasuma niisuguse tasuga?

³⁷ Ay ga ni ŋwaaray, ma naŋ ay, ni tamo ma bare ka ye, zama ay ma bu ay bumbo kwaara ra, ay baabo d'ay nyaŋo saarayey do. Amma ma ni bannya Kimham guna. Nga din ma daŋandi koyo ay bonkoono banda. Ni ma te a se mo haŋ kaŋ ga kaan ni se.»

³⁸Luba ometi oma sulast tagasi minna, et võiksin surra oma linnas oma isa ja ema haua juures! Aga vaata, siin on su sulane Kimham, mingu tema koos mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis hea on!'

³⁸ Bonkoono tu ka ne: «Kimham ga daŋandi ay banda, ay ga te a se mo haŋ kaŋ ni ga ba. Hay kulu mo kaŋ ni ga hã ay gaa, kal ay m'a te ni se.»

³⁹Siis ütles kuningas: 'Tulgu siis Kimham koos minuga ja ma teen temale, mis sinu silmis hea on. Ja kõik, mida sa minult soovid, ma teen sulle.'

³⁹ Borey kulu binde na Urdun daŋandi, bonkoono mo daŋandi. Bonkoono na Barzillay garbe sunsum, ka albarka gaara a se. Nga mo ye nga nango do.

⁴⁰Siis läks kogu rahvas üle Jordani, ja kuningas läks üle. Ja kuningas andis Barsillaile suud ning õnnistas teda. Seejärel läks too tagasi koju.

⁴⁰ Bonkoono binde daŋandi ka kaa Jilgal, Kimham mo daŋandi a banda. Yahuda jama kulu na bonkoono dum, nga nda Israyla jama jara mo.

⁴¹Kuningas läks Gilgalisse ja Kimham läks koos temaga. Kuninga viis üle kogu Juuda rahvas ja pool Iisraeli rahvast.

⁴¹ Guna mo, Israyla alborey kulu kaa bonkoono do. I ne a se: «Ifo se no iri nya-izey Yahuda alborey na ni zay? I na Urdun daŋandi nda bonkoono, da nga almayaaley, da Dawda alborey kulu a banda.»

⁴²Ja vaata, siis tulid kõik teised Iisraeli mehed kuninga juurde ning ütlesid kuningale: 'Mispärast on meie vennad Juuda mehed sinu varastanud ja on viinud kuninga ja tema pere üle Jordani ja kõik Taaveti mehed koos temaga?'

⁴² Kala Yahuda alborey kulu tu Israyla alborey se ka ne: «Zama bonkoono ya iri dumi no kaŋ ga maan. Ifo se binde araŋ ga binya sanno din se? Iri na hay fo ŋwa bonkoono albarka ra no? Wala a n'iri no hay fo no?»

⁴³Aga kõik Juuda mehed vastasid Iisraeli meestele: 'Sellepärast et kuningas on meile lähemal. Aga miks süttib teil viha põlema selle asja pärast? Kas me oleme kuninga küljest mõne tüki ära söönud või oleme viinud ta enestele?'

⁴³ Kala Israyla borey tu Yahuda borey se ka ne: «Iri gonda baa way bonkoono do. Iri wano baa da araŋ wano mo Dawda ra. Ifo se binde kaŋ araŋ ga donda iri? Manti iri no ga ti sintina iri bonkoono ye-ka-kande yaŋ ciine ra?» Yahuda borey sanno koroŋ ka bisa Israyla borey wano.

⁴⁴Ja Iisraeli mehed kostsid Juuda meestele ning ütlesid: 'Meil on kümme osa kuningast ja Taavetistki on meil rohkem kui teil. Mispärast te siis põlgate meid? Ja kas meie ei kõnelnud esimestena, et me toome tagasi oma kuninga?' Aga Juuda meeste sõna oli kõvem kui Iisraeli meeste sõna.