¹Jah, seda kõike ma võtsin oma südamesse ja seda kõike ma selgitasin, et õiged ja targad ning nende teod on Jumala käes, nõndasamuti armastus ja vihkamine; inimesed ei tea midagi, neile võib kõike juhtuda.

¹ Woodin kulu, ay n'a daŋ ay bina ra, hal ay m'a fintal, sanda adilantey, da laakalkooney, da ngey goyey kulu, i go Irikoy kambe ra. Da baakasinay no wala konnari no, boro si bay hay kulu kaŋ go ni jine.

²Kõik on ühine kõigile: sama juhtub õigele ja õelale, heale ja kurjale, puhtale ja roojasele, ohverdajale ja sellele, kes ei ohverda; nagu heale, nõnda patusele, nagu vandeandjale, nõnda vandekartjale.

² Guna, borey kulu koddoru folloŋ no i se. Adilantey da boro laaley, i mana fay -- boro hanno, da hanante, da ziibante, da boro kaŋ ga sargay te, da boro kaŋ s'a te. Boro hanno da zunubikooni, i mana fay. Boro kaŋ ga ze ga hima boro kaŋ ga humburu zeyaŋ.

³See on õnnetuseks kõigele, mis päikese all sünnib; kõigil on ju sama osa. Inimlaste süda on täis kurjust ja neil on nende eluajal südames meeletus, ja siis - surnute juurde!

³ Hari laalo kaŋ ga furo hay kulu kaŋ i ga te beena cire ra, nga neeya: borey kulu koddoru folloŋ no i se. Woodin banda, Adam-izey biney to da laala, follokomtaray mo go i boŋey ra i fundey me muudu kulu. Kokor banda mo, i ga koy buukoy do.

⁴Kuid sellel, kes alles seltsib kõigi elavatega, on veel lootust. Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi.

⁴ Boro kaŋ nga nda fundikooney go care banda, beeje go a jine, zama hansi fundikooni bisa muusu beeri buuko.

⁵Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb.

⁵ Zama fundikooney ga bay kaŋ ngey ga bu, Amma buukoy si hay kulu bay. I sinda alhakku mo kaŋ cindi, Zama borey si ye ka fongu i gaa koyne.

⁶Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.

⁶ Daahir, i baakasinay, d'i konnari, D'i anniya, sohõ i ban. I si ye ka du baa mo hay kulu ra Kaŋ i go ga te beena cire.

⁷Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini, sest Jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud!

⁷ Ma ni diraw te ka ni ŋwaaro ŋwa da farhã. Ma ni duvaŋo* haŋ da bine kaani, Zama Irikoy yadda ka ni goyo ta.

⁸Su riided olgu alati valged ja ärgu puudugu õli su pea peal!

⁸ Ni bankaaray ma kwaaray waati kulu, Ni boŋo mo ma si jaŋ ji.

⁹Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all - kõigil oma tühiseil päevil, sest see on su osa elus ja vaevas, mida sa näed päikese all!

⁹ Ma goro nda bine kaani, nin da ni wando kaŋ ni ga ba, ni fundi jirbi yaamey kulu ra, kaŋ yaŋ i na ni no beena cire, zama ni baa no ni goray yaamo kulu ra, da ni goyo kaŋ ni ga te beena cire ra mo.

¹⁰Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!

¹⁰ Goy kulu kaŋ ni kambe gar, kala ni m'a te da ni anniya kulu, zama goy fo kulu, wala dabari, wala bayray, wala laakal si no noodin Alaahara, naŋ kaŋ ni go ga koy.

¹¹Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki.

¹¹ Ay ye ka guna koyne, Ay di kaŋ beena cire yonay wo, Manti boro kaŋ ga waasu no g'a ŋwa. Wongu mo, manti gaabikooni wane no. }waari mo, manti laakalkooni wane no, Arzaka mo, manti bayraykooni wane no, Gaakuri mo, manti goney hinne wane no, Zama alwaati nda bonkaanay ga kaa i kulu gaa.

¹²Sest inimene ju ei tea oma aega nagu kaladki, keda püütakse kurja võrguga, või nagu paelaga püütavad linnud; nagu neid, nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab.

¹² Zama boro si nga alwaato bay. Danga hamisa kaŋ i ga di taaru laalo ra, Wala curoyaŋ kaŋ i ga di hirrimi ra, Yaadin no i ga Adam-izey di alwaati laalo kaŋ ga gum i boŋ din ra.

¹³Sedagi tarkust ma nägin päikese all, ja see oli minu meelest suur:

¹³ Ay di laakal fo mo beena cire ya-cine, hari bambata mo no ay do.

¹⁴oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid.

¹⁴ Kwaara kayna fo go no kaŋ boro ciraariyaŋ no a ra. Kala bonkooni fo kande soojeyaŋ k'a windi, a na cinari beeriyaŋ mo sinji a se.

¹⁵Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele.

¹⁵ Amma a ra i na talka laakalkooni fo gar. Nga mo, a laakalo do a na kwaara faaba. Kulu nda yaadin, a sinda boro kulu kaŋ ga fongu talka din gaa.

¹⁶Siis ma ütlesin: Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.

¹⁶ Gaa no ay ne: «Laakal wo, a bisa gaabi nafa.» Kulu nda yaadin, i ga donda talka laakal, i si maa a sanney se mo.

¹⁷Tarkade sõnad, mida rahulikult kuuldakse, on paremad kui valitseja karjumine alpide seas.

¹⁷ Laakalkooney sanney kaŋ i ga maa dangayyaŋ ra bisa jine boro kaatiyaŋ saamey game ra.

¹⁸Tarkus on parem kui sõjariistad, aga üksainus patune rikub palju head.

¹⁸ Laakal ga bisa wongu jinay albarka, Amma zunubikooni folloŋ ga hari hanno boobo halaci.