¹Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest,

¹ Adilante ga bu, boro kulu baa si nd'a. Borey kaŋ gonda anniya Irikoy ganayaŋ ra mo ga te ka si, Amma boro si no kaŋ ga laakal ka bay kaŋ adilante ga dira no zama nga ma si di laala kaŋ ga kaa.

²ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed.

² A ga furo laakal kanay ra. I afo kulu kaŋ ga dira nga adilitara ra ga fulanzam nga naŋ-kaniya ra.

³Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorade sigitis!

³ Amma araŋ, wayboro ziima izey, Da wayboro zina-teero da kaaruwa banda, wa maan ne.

⁴Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis,

⁴ May no araŋ goono ga fooru nd'a? May gaa no araŋ goono ga me nyatte ka deene malaw? E! Manti araŋ wo zunubi ize da tangari banda yaŋ no bo?

⁵teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel.

⁵ Araŋ kaŋ g'araŋ bine ibaay laaley tunandi nda tooruyaŋ tuuri bi-koy kulu cire, Araŋ ga zankey wi goorey da tondi kortimey ra.

⁶Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada?

⁶ Gooru ra tondi yuttey cire no ni baa bara. Oho, woodin yaŋ ga ti ni baa. Toorey se no ni na haŋyaŋ sargayey soogu ka ŋwaari nooyaŋey salle. Ya suuru nda woodin yaŋ, wala?

⁷Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama.

⁷ Tondi beeri kuuku fo boŋ no ni na ni daaro sinji, Noodin mo no ni kaaru ka ni sarga salle.

⁸Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva.

⁸ Fu meyey daabirjo da nga bareyaŋ haro banda no ni na ni fonguyaŋ harey sinji, zama ni fay d'ay. Ni na ni jallo feeri, Ni kaaru mo ka ni daarijo tafandi, Ni sappe nda toorey mo. Ni kani nd'ey yaŋo kaan ni se, ni n'i jalley guna.

⁹Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani.

⁹ Ni koy bonkoono do mo da tuusuyaŋ ji, Ni na ni waddi jinayey mo labu-care a se. Ni na ni diyey donton nangu mooro, Ni zumbu mo ka koy hala Alaahara.

¹⁰Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: 'Lootuseta!' Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.

¹⁰ Ni farga ni fonda moora sabbay se, Kulu nda yaadin ni mana ne: «Ay g'ay bina kaa.» Ni kambe gaabo taji, Woodin sabbay se no ni mana zaŋay.

¹¹Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind.

¹¹ Man bora kaŋ ni humburu nda humburkumay beeri? Zama ni tangari, ni mana fongu ay gaa, Ni mana woodin jisi ni bina ra mo. Manti ay dangay za gayyaŋ kaŋ ga naŋ ni si humburu ay?

¹²Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind.

¹² Ay ga ni adilitara da ni goyey bangandi, Amma i si ni nafa bo.

¹³Kui sa kisendad, siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juurest, see pärib maa, omandab mu püha mäe.

¹³ Da ni ce, Kala ni toorey kaŋ ni margu-margu ma ni faaba. Amma haw kaŋ ga faaru g'i sambu, Funsuyaŋ folloŋ g'i kulu say. Amma boro kaŋ de ay gaa ga laabo tubu, A ga du ay tondi hananta mo.

¹⁴On öeldud: 'Sillutage, sillutage, tehke tee valmis, koristage takistused mu rahva teelt!'

¹⁴ Boro fo ga ne mo: «Wa te laabu gusam, wa te laabu gusam, Wa fondo hanse, wa katiyaŋ sabaabey hibandi ka kaa ay jama fonda gaa!»

¹⁵Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.

¹⁵ Zama ya no beeray da darza Koyo ci, Nga kaŋ goono ga goro hal abada zamaney kaŋ ga duumi ra, Nga kaŋ maa ga hanan, A ne: Ay goono ga goro beeray nangu hananta ra, Da mo boro kaŋ a wane taaley dooru a gaa, Kaŋ gonda lalabu mo banda, zama ay ma borey kaŋ gonda lalabu biyey funandi, Ya boro kaŋ a wane taaley dooru a gaa mo fundo tajandi.

¹⁶Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud.

¹⁶ Zama ay si canda-canda duumi bo. Ay si futu mo waati kulu. Zama d'ay te yaadin, kala boro biya da fundey kaŋ ay te din ma yangala ay jine.

¹⁷Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed.

¹⁷ Israyla riiba laala se no ay futu. Ay n'a kar, ay n'ay moyduma tugu, ay futu mo. Kulu nda yaadin a soobay ka bare ka nga boŋ fonda gana.

¹⁸Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning pakun ta leinajaile huultevilja.

¹⁸ Ay di a bina fonda, amma ay g'a yayandi, Ay g'a candi mo. Ay ma yaamaryaŋ te a se koyne, Nga nda borey kaŋ yaŋ goono ga bu baray te a banda.

¹⁹Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda.

¹⁹ Ay no ka sifaw kaŋ me ga ci taka. Laakal kanay toonante go no boro kaŋ ga mooru nda boro kaŋ ga maan mo se. Yaadin no Rabbi ci. Ay g'a no baani mo.

²⁰Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda.

²⁰ Amma laalakoyey ga hima teeku kaŋ ga follo, Kaŋ si hin ka kani, A harey mo goono ga zuru nda biti da ziibi-ziiba.

²¹Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal.

²¹ Ay Irikoyo ne: Laakal kanay si no laalakoyey se.