¹Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.

¹ Han fo koyne Irikoy izey ye ka koy zama ngey ma bangay Rabbi jine. Saytan mo furo i ra zama nga mo ma bangay Rabbi jine.

²Ja Issand küsis saatanalt: 'Kust sa tuled?' Ja saatan vastas Issandale: 'Maad mööda hulkumast ja rändamast.'

² Rabbi ne Saytan se: «Man gaa no ni fun?» Saytan mo tu Rabbi se ka ne: «Ay goono ga bar-bare no ndunnya ra, ka koy-da-ye te mo koyne a ra.»

³Siis Issand ütles saatanale: 'Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda ilma põhjuseta hävitama.'

³ Rabbi ne Saytan se: «D'a-ta day, ni ga faham d'ay tamo din Ayuba? A cine si no ndunnya ra kaŋ toonante no, adilante* mo no, kaŋ ga humburu Irikoy ka banda bare ilaalo gaa mo. Hala sohõ mo a goono ga nga cimo gaay, baa kaŋ day ni n'ay zukku hal ay ma gaaba nd'a k'a halaci sabaabu kulu si.»

⁴Aga saatan vastas Issandale ning ütles: 'Nahk naha vastu, ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.

⁴ Saytan binde tu Rabbi se ka ne: «Kuuru no ga kuuru bana! Daahir, hay kulu kaŋ go boro se a g'a no ka nga fundo fansa.

⁵Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Kas ta siis õnnistab su palet?'

⁵ To, ma ni kambe salle sohõ k'a biri nd'a baso ham. Sohõ a ga ni wow ni jine.»

⁶Ja Issand ütles saatanale: 'Vaata, ta on su käes! Säästa ainult tema hing!'

⁶ Rabbi mo ne Saytan se: «Guna, a go ni kambe ra, kal a fundo hinne kaŋ ni ga naŋ.»

⁷Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade paisetega jalatallast pealaeni.

⁷ Saytan binde fun Rabbi do ka koy ka Ayuba kar da jombo laalo yaŋ kaŋ ga dooru, za a ce taamey gaa kal a boŋo ra.

⁸Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida; ja ta istus tuha sees.

⁸ Kala Ayuba na car-cambu sambu ka soobay ka nga boŋ jirti nd'a. A koy ka goro mo boosu ra.

⁹Siis ta naine ütles temale: 'Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!'

⁹ A wando binde ne a se: «Hala sohõ ni goono ga ni cimo gaay, wala? Ma Irikoy wow ka bu!»

¹⁰Aga ta vastas temale: 'Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?' Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.

¹⁰ Amma Ayuba ne nga wando se: «Wayborey kaŋ sinda laakal, i sanney dumi no ni goono ga te ya! E, mate nooya? iri ma gomni ta Rabbi kambe ra, iri ma si masiiba ta, wala?» Woodin yaŋ kulu ra Ayuba mana zunubi te da nga meyo.

¹¹Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.

¹¹ Waato kaŋ Ayuba coro hinza maa masiibey din kulu kaŋ yaŋ du a baaru, i kulu tun ngey windey ra ka kaa a do. Ngey neeya: Elifaz Timna bora, da Bildad Suhi bora, da Zofar Naamat bora. I soola care banda hala ngey ma kaa k'a kunfa, k'a yaamar mo.

¹²Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast tuhka pea peale.

¹² Waato kaŋ i n'a fonnay nangu mooro, i man'a bay mo, kal i na ngey jindey sambu ka soobay ka hẽ. I afo kulu mo na nga kwaay tooru-tooru ka kusa daŋ nga boŋo gaa.

¹³Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur.

¹³ I goro ganda a banda kala jirbi iyye, cin da zaari. Boro kulu mana salaŋ a se zama i bay kaŋ a gurzuga baa gumo.