¹Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.

¹ Amma woodin mana kaan Yonana se baa kayna, hal a te bine.

²Ja ta palus Issandat ning ütles: 'Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.

² A na adduwa te ka Rabbi ŋwaaray ka ne: «Ya Rabbi, ay ga ni ŋwaaray, manti haya kaŋ ay ci za ay go yongo ay laabo ra, nga neeya? Woodin se no ay tun da cahãyaŋ ka ne ay ma zuru ka koy Tarsis, zama ay bay kaŋ ni ya Irikoy bine-baani-koy no, toonante nda suuji, kaŋ ga munye bine tunyaŋ gaa, gomni yulwante koy mo no. Ni ga ba ye mo ka fay da masiiba.

³Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!'

³ Sohõ binde, ya Rabbi, kala ni m'ay fundo ta ay gaa, ay ga ni ŋwaaray no, zama ay ma bu bisa ay ma funa.»

⁴Aga Issand küsis: 'Kas sul on õigus vihastada?'

⁴ Rabbi ne: «Ni boori no kaŋ ni goono ga futu wo?»

⁵Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.

⁵ Yonana binde fatta gallo ra ka goro gallo se wayna funay haray. A na bukka cina nga boŋ se noodin ka goro bukka biyo ra, hala nga ma di haŋ kaŋ ga te gallo din gaa.

⁶Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.

⁶ Kala Rabbi Irikoy na tanda nya fo soola, ka naŋ tanda nyaŋo ma yandi kal a na Yonana daabu, zama a ma te a boŋo se bi kaŋ ga Yonana faaba nga taabo ra. Yonana farhã gumo tanda nyaŋo din sabbay se.

⁷Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.

⁷ Amma a suba, kaŋ mo bo, Irikoy na nooni fo soola. Noono mo na tanda ŋwa kal a lakaw.

⁸Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: 'Mul on parem surra kui elada!'

⁸ A ciya mo, waato kaŋ wayna fun, kala Rabbi na wayna funay haw fo kaŋ ga koroŋ soola. Wayna mo na Yonana boŋo kar, kal a yangala. A ŋwaaray mo nga boŋ se nga ma bu, ka ne: «Ay ma bu bisa ay ma funa.»

⁹Aga Jumal küsis Joonalt: 'Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?' Tema vastas: 'Küllap mul on õigus vihastada surmani.'

⁹ Irikoy mo ne Yonana se: «Ni boori nooya kaŋ ni te bine tanda nyaŋo wo sabbay se?» Yonana ne: «A boori kaŋ ay te bine, hala buuyaŋ gaa!»

¹⁰Siis ütles Issand: 'Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,

¹⁰ Rabbi ne a se: «Tanda nyaŋo bakaraw na ni di, nga kaŋ ni mana taabi a se, ni mana naŋ mo a ma beeri. Jirbi folloŋ no a fun, jirbi folloŋ mo no a halaci.

¹¹aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!'

¹¹ Day, ay wo binde, Ninawiya bakaraw s'ay di no? Gallu bambata no kaŋ boro kaŋ go a ra ga bisa boro zambar zangu nda waranka kaŋ si hin ka ngey kambe wow da ngey kambe ŋwaari fayanka. Alman boobo mo go no.»