¹Kuidas küll istub üksinda see kord nii rahvarohke linn! Kes rahvaste seas oli suur, on saanud lesknaise sarnaseks. Vürstitar maakondade hulgas peab tegema orjatööd.

¹ Gallo neeya kaŋ waato a gonda boro nga me fo, Sohõ nga neeya ga goro faaji ra, boro kulu si. Nga kaŋ gonda beeray waato ndunnya dumey ra, Wayboro bonkooni no laabey ra, A ciya danga wayboro kaŋ kurnyo bu. A go ga doole goy te.

²Ta nutab öösel kibedasti, pisarad voolavad tal üle näo. Pole tal trööstijat ühestki armastajast: kõik ta sõbrad on teda petnud, on saanud ta vaenlasteks.

² Hẽeni korno no a ga te cin haray, A mo mundey ga dooru a garbey gaa. A baakoy kulu ra sinda boro kaŋ ga kaa k'a kunfa. A corey kulu n'a amaana ŋwa. I ciya a se konnakoyaŋ.

³Juuda on sattunud viletsusse ja ränka orjusesse, ta elab paganate seas ega leia hingamist. Kõik jälitajad saavad ta kätte keset kitsikusi.

³ Yahuda koy yawtaray laabu fo, A di taabi nda tamtaray laalo. A go ga goro dumi cindey game ra, fulanzamay si. A kankamo ra a gaaraykoy kulu n'a to.

⁴Siioni teed leinavad, et pole pühiks tulijaid. Kõik ta väravad on tühjad, ta preestrid ohkavad. Tema neitsid on kurvad ja tal enesel on kibe käes.

⁴ Sihiyona* koyyaŋ fondey gonda bu baray. Boro kulu siino ga koy batey kaŋ i daŋ din do koyne. Boro kulu si no mo ga gana a birni meyey kulu ra. A alfagey go ga duray, I n'a wandiyey taabandi. Nga bumbo din mo gonda bine saray kaŋ ga fottu.

⁵Tema rõhujad on saanud võimu, tema vaenlastel käib käsi hästi. Sest Issand on toonud talle häda tema paljude üleastumiste pärast. Tema lastel on tulnud minna vangidena vaenlase ees.

⁵ A ibarey du a boŋ mayray, A konnakoy mo go ga goro baani. Zama Rabbi n'a taabandi a taali boobey sabbay se. A zanka kayney mo koy tamtaray ibarey jine.

⁶Siioni tütrelt on kõik ta toredus läinud. Tema vürstid on nagu hirved, kes ei leia karjamaad; nad astuvad jõuetult tagaajaja ees.

⁶ Sihiyona ize wayo darza kulu daray a se. A boro beerey ciya sanda jeeriyaŋ kaŋ jaŋ kuray nangu. I go gaaraykwa jine ga zuru, gaabi si.

⁷Jeruusalemm mõtleb oma viletsuse ja kodutuse päevil kõigile kallistele asjadele, mis tal muistsest ajast on olnud. Et ta rahvas langes vaenlase kätte ja tal ei olnud aitajat, siis näevad vaenlased seda ja naeravad tema lõppu.

⁷ Urusalima* taabey d'a dira-ka-windiyaŋ jirbey ra, A fongu nga waato kaani maayaŋey kulu gaa. Waato kaŋ cine a borey kaŋ ibara kambe ra, gaako si no. Ibarey di a k'a hahaara a halaciyaŋo sabbay se.

⁸Jeruusalemm on raskesti patustanud, seepärast on ta saanud jäleduseks. Kõik, kes teda austasid, põlastavad teda, sest nad on näinud ta alastiolekut. Ka tema ise ohkab ja tõmbub pelgu.

⁸ Urusalima na zunubi te gumo, Woodin sabbay se no a ciya danga fanta hari cine. Borey kaŋ g'a bay waato, ngey no ciya a dondakoy, Zama i di a gaa-koono. Oho, a go ga duray ka bare ka ye banda.

⁹Tema roojus on ta hõlmadel. Ta ei mõelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat. Vaata, Issand, mu viletsust, sest vaenlane suurustab!

⁹ A kazaamatara goono ga naagu a bankaarayey gaa. A mana fongu nga kokora gaa. A kaŋyaŋo ya dambara hari no, A sinda bine gaabandiko mo. A ne: «Ya Rabbi, m'ay taabo guna, Zama ay konnakwa na nga boŋ beerandi.»

¹⁰Vaenlane sirutab käe kõigi ta kalliste asjade järele; sest ta sai näha, et ta pühamusse tulid paganad, need, keda sa olid keelanud, et nad ei tuleks su kogudusse.

¹⁰ Ibara na nga kamba salle a kaani maayaŋ jiney kulu boŋ, A di dumi cindey go ga furo nangu hananta ra, Borey kaŋ ni lordi* ka ne i ma si furo ni marga ra.

¹¹Kogu ta rahvas ohkab ja otsib leiba: nad annavad oma aarded toidu eest, et pidada hinge sees. Vaata, Issand, ja näe, kui põlatud ma olen!

¹¹ A jama kulu goono ga duray, }waari no i goono ga ceeci. I jin ka ngey arzakey wi ka ŋwaari day ngey fundey baano se. Ya Rabbi, guna ka di, Zama ay bare ka ciya furku.

¹²Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes te mööda lähete? Vaadake ja nähke! Ons olemas valu, minu valu sarnast, mis mulle on tehtud, millega Issand mind on nuhelnud oma tulise viha päeval?

¹² Ya araŋ kulu kaŋ go ga bisa, araŋ baa fo, wala? Wa guna ka di hal ay bine sara wo kaŋ i te ay se din dumi go no, Wa guna mate kaŋ cine Rabbi n'ay gurzugandi nd'a a futay korna hane.

¹³Ta läkitas kõrgusest tule mu luudesse ja vaevas neid; ta laotas mu jalgadele võrgu, ta tõrjus mind tagasi; ta jättis mind üksikuks igavesti haigena.

¹³ A na danji taŋ a ma fun beene ka kaa ay biriyey ra, Danjo hin i gaabo mo. A na korfo hirrimi daaru ay cey diire se, A n'ay bare ka ye banda. A n'ay daŋ faaji ra, Hala zaari me-a-me ay go ga yangala.

¹⁴Mu üleastumiste ike on kokku seotud, tema käed põimisid need ühte: need tulid mu turjale, tema murdis mu jõu; Issand andis mu nende kätte, ma ei suuda üles tõusta.

¹⁴ A kamba no a n'ay taaley calo* haw d'a. I go ga care kubay ka kaaru ay jinda boŋ. A naŋ ay gaabo kulu ma gaze. Koy Beero naŋ ay ma furo kambe, Ay si hin ka naan ka tun.

¹⁵Issand heitis kõrvale mu keskelt kõik vägevad; ta kutsus kokku peo minu vastu, et purustada mu noori mehi. Issand sõtkus surutõrt neitsile, Juuda tütrele.

¹⁵ Koy Beero n'ay wane yaarukomey kulu taamu-taamu ay bindo ra. A na wongu margu ka gaaba nd'ay kaŋ g'ay wane sahãkooney halaci. Koy Beero na Yahuda ize wandiya taamu-taamu danga reyzin* hari kankamyaŋ nangu ra.

¹⁶Nende asjade pärast ma nutan, mu silmad, mu silmad voolavad vett. Sest kaugel on minust trööstija, kes turgutaks mu hinge. Mu lapsed on hävitatud, sest vaenlane on vägev.

¹⁶ Woodin yaŋ kulu se no ay goono ga hẽ. Ay mwa, ay mwa goono ga mundi dooru! Zama kunfako kaŋ g'ay yaamar k'ay fundo yayandi mooru ay. Ay izey go ngey hinne, zama konnakwa te zaama.

¹⁷Siion laiutab käsi, tal ei ole trööstijat. Issand on käsutanud vaenlastena Jaakobi vastu selle enese naabrid. Jeruusalemm on muutunud nende seas jäleduseks.

¹⁷ Sihiyona na nga kambey salle, Day kunfako si no a se. Rabbi no ka lordi ka ne Yakuba ibarey m'a windi. Urusalima ciya kazaamataray hari i game ra.

¹⁸Õiglane on tema, Issand, sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu. Kuulge ometi, kõik rahvad, ja vaadake mu valu: mu neitsid ja noored mehed on läinud vangi.

¹⁸ Rabbi ya adilitaraykoy no, zama ay murte a lordo* gaa. Ya araŋ ndunnya dumey kulu, ay g'araŋ ŋwaaray, Araŋ ma maa, k'ay bine sara guna. Ay arwasey da wandiyey, i kulu koy tamtaray ra.

¹⁹Ma kutsusin oma armastajaid, nad petsid mind. Mu preestrid ja vanemad surid linnas, kui nad otsisid enesele toitu, et turgutada oma hinge.

¹⁹ Ay n'ay baakoy ce, amma i n'ay halli. Ay alfagey d'ay boro beerey na ngey fundey taŋ ka bu gallo ra, waato kaŋ i goono ga ŋwaari ceeci i fundey baano se.

²⁰Vaata, Issand, kuidas mul on kitsas käes: mu sisemus käärib, mu süda pööritab sees, sest ma olen kõvasti tõrkunud. Väljas teeb mõõk mind lastetuks, sees on päris surm.

²⁰ Guna, ya Rabbi, zama ay go taabi ra. Ay bina goono ga dooru gumo. Ay bina goono ga manne ay ra. Zama ay na murteyaŋ te saray! Taray haray takuba go ga mursandi, Windo ra mo si hima kala buuyaŋ.

²¹Nad on kuulnud, et ma ägan. Mul pole trööstijat. Kõik mu vaenlased on kuulnud mu õnnetusest, nad rõõmutsevad, et sina seda tegid. Too ometi päev, millest sa kuulutasid, et nende käsi käib samuti kui mul!

²¹ I maa baaru kaŋ ay goono ga bine jisi. Kunfako kulu si no ay se. Ay konnakoy kulu maa ay masiiba baaru, I farhã mo za kaŋ ni na woodin te ay se. Zaaro kaŋ ni fe din, ni ga kand'a, Ngey mo ga ciya ay cine.

²²Tulgu kõik nende kurjus su palge ette, ja talita nendega, nagu sa talitasid minuga kõigi mu üleastumiste pärast! Jah, mu ohkeid on palju ja mu süda on haige.

²² Naŋ i laalayaŋo kulu ma bangay ni jine. Ma te i se mo sanda mate kaŋ cine ni te ay se ay taaley kulu sabbay se. Zama ay durayyaŋey baa gumo, Ay bine-gaabo ban.