1Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama.
1 Jangal taakoy da zunubikooney kulu goono ga maan Yesu gaa zama ngey ma maa se.
2Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: 'Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!'
2 Amma Farisi fonda borey da asariya dondonandikoy jance ka ne: «Bora din goono ga zunubikooniyaŋ kubayni ka ŋwa i banda.»
3Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna:
3 Yesu na misa fo ci i se ka ne:
4'Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
4 «Mate no araŋ boro fo ga te, d'a gonda feeji zangu, day afo ma daray a se? Manti a ga wayga cindi yagga din naŋ ganjo ra ka koy ka wo kaŋ daray din ceeci hal a ma di a?
5Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele
5 Waato kaŋ a di a mo, a g'a sambu nga jasa gaa, a ga farhã mo.
6ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: 'Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!'
6 D'a to fu, kal a ma nga corey da nga gorokasiney kulu margu ka ne i se: ‹Araŋ ma farhã ay banda, zama ay di ay feejo kaŋ daray!›
7Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
7 Ay ga ne araŋ se: Yaadin mo no i ga farhã beena ra zunubikooni folloŋ boŋ kaŋ tuubi, ka bisa adilante wayga cindi yagga kaŋ si laami nda tuubiyaŋ.
8Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab?
8 Wala wayboro kaŋ gonda nzarfu tamma way, da afolloŋ daray a se, manti a ga fitilla diyandi ka fuwo haabu, k'a ceeci nda himma hal a ma di a?
9Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: 'Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!'
9 Waato kaŋ a di a mo, kal a ma nga corey da nga gorokasiney margu ka ne: ‹Araŋ ma farhã ay banda zama ay di ay nzarfu tamma kaŋ daray ay se.›
10Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.'
10 Yaadin mo no ay ga ne araŋ se: farhã goono ga te Irikoy malaykey jine zunubikooni folloŋ kaŋ tuubi sabbay se.»
11Jeesus ütles: 'Ühel inimesel oli kaks poega.
11 A ne mo: «Boro fo gonda ize aru hinka.
12Ja noorem neist ütles isale: 'Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!' Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
12 Koda ne nga baabo se: ‹Ay baaba, m'ay no ay baa ni arzaka ra kaŋ ay ga kokor ka du.› Baabo na nga arzaka fay ka no i se.
13Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.
13 Jirbi kayna yaŋ banda, kala koda na nga jinayey margu k'i ciya nooru, ka koy laabu fo kaŋ ga mooru. Noodin a na nga arzaka darandi furkutaray goray ra.
14Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.
14 Waato kaŋ a n'a kulu ŋwa, kala haray bambata te laabo din ra. Moori na arwaso di.
15Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
15 A koy ka sarku laabo din boro fo banda, nga mo n'a daŋ saajo ra a ma nga gursuney kuru.
16Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.
16 A goono ga bini a ma nga gunda toonandi nda kobtey kaŋ gursuney goono ga ŋwa, amma boro kulu man'a no.
17Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: 'Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!
17 Amma waato kaŋ a laakalo ye a gaa, a ne: ‹Ay baaba goy-izey kulu gonda ŋwaari kaŋ ga wasa hal a ma cindi i se, ay mo, ay go ne ga bu da haray!
18Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: 'Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,
18 Ay ga tun ka koy ay baabo do. Ay ga ne a se: Ay baaba, ay na zunubi te Irikoy kaŋ go beena ra se da ni se mo.
19ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!''
19 Ay mana to i ma ne ay ya ni ize no koyne. M'ay ye danga ni goy-ize fo cine.›
20Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.
20 A tun mo ka kaa nga baabo do. Amma za a go nangu mooro, baabo n'a fonnay. A bina hẽ da bakaraw. A zuru ka koy, k'a di k'a ganday, ka soobay k'a sunsum.
21Aga poeg ütles isale: 'Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!'
21 Izo mo ne a se: ‹Ay baaba, ay na zunubi te Irikoy kaŋ go beena ra se da ni se mo. Ay mana to i ma ne ay ya ni ize no koyne.›
22Ent isa ütles oma sulastele: 'Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga
22 Amma baabo ne nga bannyey se: ‹Araŋ ma waasu ka kande kwaay kaŋ ga boori nd'i kulu ka daŋ a gaa. Araŋ ma korbay daŋ a kamba gaa da taamey mo a cey gaa.
23ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,
23 Wa kande handayzo kaŋ i kuru hal a naasu mo k'a wi. Iri ma ŋwa ka farhã.
24sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!' Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
24 Zama ay izo wo, a bu, a ye ka funa. A daray, a ye ka margu.› Kal i sintin ka farhã.
25Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,
25 Amma ize hay-jina go fari. A goono ga kaa, kal a maan fuwo do. Kaŋ a maa dooni nda kobi nda gaani,
26ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.
26 a na bannya fo ce ka hayey din baaru hã.
27See ütles temale: 'Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.'
27 Kal a ne a se: ‹Ni nya izo no ka kaa. Ni baaba mo na handayze naasa wi zama a di a baani samay.›
28Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.
28 Amma beero te bine; a wangu ka furo. Baabo fatta k'a faali.
29Tema aga vastas isale: 'Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.
29 Amma a tu ka ne nga baaba se: ‹Guna. Jiiri boobo no ay goono ga goy ni se. Ay mana ni sanni daaru baa ce fo. Ni man'ay no baa hincin ize fo zama ay ma farhã, in d'ay corey.
30Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!'
30 Amma waato kaŋ ni izo wo kaa, nga kaŋ na ni arzaka darandi kaaruwey do, kala ni na handayzo kaŋ i kuru hal a naasu wi a se.›
31Isa ütles talle: 'Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.
31 Day baabo ne a se: ‹Ay izo, alwaati kulu ni go ay do. Hay kulu kaŋ ga ti ay wane, ni wane no.
32Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.''
32 Amma a ga hima iri ma farhã ka te bine kaani, zama ni nya izo bu, a ye ka funa. A daray, a ye ka margu.› »