¹Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,

¹ Albarkante no boro kaŋ si boro laaley saawara gana, A si kay zunubikooney fondey ra, A si goro mo hahaaraykoy nangora ra.

²vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.

² Amma a kaani maayaŋ kulu si kala Rabbi asariya* ra, A asariya ra mo no a ga soobay ka miila cin da zaari.

³Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.

³ Nga wo ga ciya sanda tuuri-nya kaŋ i tilam hari zuray me gaa, Kaŋ ga nga izey hay nga alwaato ra. A kobta mo si lakaw, Haŋ kaŋ a ga te me-a-me mo ga te albarka.

⁴Aga nõnda ei ole õelad; vaid nad on nagu aganad, mida tuul laiali ajab.

⁴ Manti yaadin cine no boro laaley bara nd'a bo, Amma i ga hima sanda du kaŋ haw ga faaru.

⁵Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus ega patused õigete koguduses.

⁵ Woodin sabbay se no boro laaley si du ka kay ciiti zaaro ra, Zunubikooney mo si kay adilantey jama ra.

⁶Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.

⁶ Zama Rabbi ga adilantey fonda bay, Amma boro laaley fonda ga halaci.