1Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
1 Noodin Babila isey me gaa no iri goro, Iri ga soobay ka hẽ mo, Waati kaŋ cine iri fongu Sihiyona gaa.
2Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
2 Iri na iri moolo beerey sarku kuubey gaa no-haray,
3Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'
3 Zama noodin no borey kaŋ yaŋ na iri may ceeci ngey ma maa iri dooney. Ngey kaŋ yaŋ na iri gurzugandi, I na farhã dooni ceeci iri gaa. I ne: «Wa doon iri se Sihiyona dooney ra afolloŋ.»
4Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
4 Mate no iri ga te ka Rabbi bayto te laabu waani fo ra?
5Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
5 Ya Urusalima, d'ay dinya ni gaa, Yaadin gaa naŋ ay kambe ŋwaaro ma dinya nga gonitara gaa.
6Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
6 D'ay mana fongu ni gaa, D'ay si ba Urusalima ka bisa ay farhã hari beeri kulu. To, naŋ ay deena mo ma naagu ay daana gaa,
7Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'
7 Ya Rabbi, ma fongu haŋ kaŋ Edom izey te Urusalima _halaciyaŋ|_ zaaro ra, Ngey kaŋ yaŋ ne: «W'a zeeri! W'a zeeri kala daba gaa!»
8Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
8 Ya nin, Babila ize wayo, nin kaŋ i ga halaci, Bine kaanikoy no nga kaŋ ga bana ni se misa kaŋ ni te iri se din cine.
9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.
9 Bine kaanikoy no nga kaŋ ga ni zankey di k'i soote tondi daari boŋ.