1Laulujuhatajale: viisil 'Ära hävita!'; Aasafi lugu ja laul.
1 Doonkoy jine bora se. I m'a doon da subo kaŋ ga ne: «Ma si halaci». Asaf baytu fo no, dooni mo no.
2Me ülistame sind, Jumal, me ülistame sind, sest su nimi on ligi; sinu imeasju jutustatakse!
2 Ya Irikoy, iri ga saabu ni se, iri ga saabu, Zama ni maa ga maan. Borey goono ga ni dambara harey baaru dede.
3'Kui ma määran paraja aja, siis ma mõistan kohut õiglaselt.
3 Ni ne: «Saaya kaŋ alwaato kaŋ ay jisi din to, Ay no ga ciiti da mate kaŋ ga saba.
4Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale.' Sela.
4 Waati kaŋ ndunnya da nga ra gorokoy kulu ga jijiri, Ay no g'a bonjarey sinji. (Wa dangay)
5Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles!
5 Ay ne foomantey se: ‹Wa si fooma.› Laalakoyey mo, ay ne i se: ‹Wa si boŋ jare.
6Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult!
6 Wa si araŋ hilley tunandi beene, Araŋ ma si salaŋ da gande-gaabay.› »
7Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist,
7 Zama manti wayna funay, manti wayna kaŋay, Manti mo dandi kambe haray no beeray ga fun bo,
8vaid Jumal on, kes mõistab kohut; ta alandab ühte ja ülendab teist.
8 Amma Irikoy no ga ti Ciitikwa. A ga boro fo kaynandi, a ma afo mo beerandi.
9Sest Issanda käes on karikas ja see vahutab veinist; see on täis tembitud jooki. Ja tema kallab sealt seest; isegi selle pära peavad kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani.
9 Zama Rabbi kambe ra gonda gaasiya, Duvaŋo* kaŋ go a ra mo ga te kufu, A ga to da marga-marga, Irikoy ga soogu ka kaa a ra mo. A zambo mo, daahir boro laaley kulu kaŋ go ndunnya g'a zinji-zinji ka zu.
10Aga mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale.
10 Amma ay wo, hal abada ay g'a baaro fe, Ay ma sifayaŋ baytu te Yakuba Irikoyo se.
11Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele.
11 A ga boro laaley hilley kulu pati, Amma adilantey hilley ga du darza.