¹Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu. See vapper mees oli aga pidalitõbine.

¹Now Naaman, captain of the army of the king of Syria, was a great man with his master, and honorable, because by him Yahweh had given victory to Syria: he was also a mighty man of valor, but he was a leper.

²Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist.

²The Syrians had gone out in bands, and had brought away captive out of the land of Israel a little maiden; and she waited on Naaman’s wife.

³See tütarlaps ütles oma emandale: 'Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!'

³She said to her mistress, “I wish that my lord were with the prophet who is in Samaria! Then he would heal him of his leprosy.”

⁴Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: 'Nõnda ja nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.'

⁴Someone went in, and told his lord, saying, “The maiden who is from the land of Israel said this.”

⁵Ja Süüria kuningas ütles: 'Võid minna, aga tule, ma läkitan kirja Iisraeli kuningale!' Ja ta läks ning võttis enesega kaasa kümme talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme pidurüüd.

⁵The king of Syria said, “Go now, and I will send a letter to the king of Israel.” He departed, and took with him ten talents of silver, and six thousand pieces of gold, and ten changes of clothing.

⁶Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: 'Kui nüüd see kiri jõuab sinu kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma sulase Naamani, et sa teeksid ta pidalitõvest terveks.'

⁶He brought the letter to the king of Israel, saying, “Now when this letter has come to you, behold, I have sent Naaman my servant to you, that you may heal him of his leprosy.”

⁷Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: 'Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe pidalitõvest terveks. Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga tüli!'

⁷It happened, when the king of Israel had read the letter, that he tore his clothes, and said, “Am I God, to kill and to make alive, that this man sends to me to heal a man of his leprosy? But please consider and see how he seeks a quarrel against me.”

⁸Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: 'Miks sa oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta saab teada, et Iisraelis on prohvet!'

⁸It was so, when Elisha the man of God heard that the king of Israel had torn his clothes, that he sent to the king, saying, “Why have you torn your clothes? Let him come now to me, and he shall know that there is a prophet in Israel.”

⁹Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees.

⁹So Naaman came with his horses and with his chariots, and stood at the door of the house of Elisha.

¹⁰Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: 'Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!'

¹⁰Elisha sent a messenger to him, saying, “Go and wash in the Jordan seven times, and your flesh shall come again to you, and you shall be clean.”

¹¹Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: 'Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve.

¹¹But Naaman was angry, and went away, and said, “Behold, I thought, ‘He will surely come out to me, and stand, and call on the name of Yahweh his God, and wave his hand over the place, and heal the leper.’

¹²Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?' Ja ta pöördus ning läks ära vihasena.

¹²Aren’t Abanah and Pharpar, the rivers of Damascus, better than all the waters of Israel? Couldn’t I wash in them, and be clean?” So he turned and went away in a rage.

¹³Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: 'Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!'

¹³His servants came near, and spoke to him, and said, “My father, if the prophet had asked you do some great thing, wouldn’t you have done it? How much rather then, when he says to you, ‘Wash, and be clean?’”

¹⁴Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks.

¹⁴Then went he down, and dipped himself seven times in the Jordan, according to the saying of the man of God; and his flesh was restored like the flesh of a little child, and he was clean.

¹⁵Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: 'Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis. Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!'

¹⁵He returned to the man of God, he and all his company, and came, and stood before him; and he said, “See now, I know that there is no God in all the earth, but in Israel. Now therefore, please take a gift from your servant.”

¹⁶Aga Eliisa vastas: 'Nii tõesti kui elab Issand, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte.' Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus.

¹⁶But he said, “As Yahweh lives, before whom I stand, I will receive none.” He urged him to take it; but he refused.

¹⁷Ja Naaman ütles: 'Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui muulapaar jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Issandale!

¹⁷Naaman said, “If not, then, please let two mules’ burden of earth be given to your servant; for your servant will from now on offer neither burnt offering nor sacrifice to other gods, but to Yahweh.

¹⁸Selle asja pärast aga andku Issand andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Issand andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!'

¹⁸In this thing may Yahweh pardon your servant: when my master goes into the house of Rimmon to worship there, and he leans on my hand, and I bow myself in the house of Rimmon. When I bow myself in the house of Rimmon, may Yahweh pardon your servant in this thing.”

¹⁹Ja Eliisa ütles temale: 'Mine rahuga!' Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale,

¹⁹He said to him, “Go in peace.” So he departed from him a little way.

²⁰siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa teener: 'Vaata, mu isand keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii tõesti kui Issand elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest midagi.'

²⁰But Gehazi the servant of Elisha the man of God, said, “Behold, my master has spared this Naaman the Syrian, in not receiving at his hands that which he brought. As Yahweh lives, I will run after him, and take something from him.”

²¹Ja Geehasi tõttas Naamanile järele. Kui Naaman nägi teda enesele järele jooksvat, siis astus ta vankrist temale vastu ja küsis: 'Kas kõik on hästi?'

²¹So Gehazi followed after Naaman. When Naaman saw one running after him, he came down from the chariot to meet him, and said, “Is all well?”

²²Ta vastas: 'Hästi. Mu isand läkitas mind ütlema: Vaata, just nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks pidurüüd!'

²²He said, “All is well. My master has sent me, saying, ‘Behold, even now two young men of the sons of the prophets have come to me from the hill country of Ephraim. Please give them a talent of silver and two changes of clothing.’”

²³Ja Naaman ütles: 'Ole hea, võta kaks talenti!' Ja ta käis temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis need koos kahe pidurüüga oma kahe teenri kätte, et nad kannaksid neid Geehasi ees.

²³Naaman said, “Be pleased to take two talents.” He urged him, and bound two talents of silver in two bags, with two changes of clothing, and laid them on two of his servants; and they carried them before him.

²⁴Aga kui Geehasi jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära.

²⁴When he came to the hill, he took them from their hand, and stored them in the house. Then he let the men go, and they departed.

²⁵Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis temalt: 'Kust sa tuled, Geehasi?' Ja ta vastas: 'Su sulane pole käinud ei siin ega seal.'

²⁵But he went in, and stood before his master. Elisha said to him, “Where did you come from, Gehazi?” He said, “Your servant went nowhere.”

²⁶Aga Eliisa ütles: 'Kas mu süda ei käinud koos sinuga, kui mees pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, lambaid, kitsi ja veiseid, sulaseid ja teenijaid?

²⁶He said to him, “Didn’t my heart go with you, when the man turned from his chariot to meet you? Is it a time to receive money, and to receive garments, and olive groves and vineyards, and sheep and cattle, and male servants and female servants?

²⁷Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo külge.' Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge nagu lumi.

²⁷Therefore the leprosy of Naaman will cling to you and to your seed forever.” He went out from his presence a leper, as white as snow.