¹Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: 'Vaata ometi, paik, kus me seal sinu ees istume, on meile kitsas!

¹The sons of the prophets said to Elisha, “See now, the place where we dwell before you is too small for us.

²Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime endile valmistada paiga, kus istuda!' Ja ta ütles: 'Minge!'

²Please let us go to the Jordan, and every man take a beam from there, and let us make us a place there, where we may dwell.” He answered, “Go!”

³Aga üks neist ütles: 'Ole hea ja tule koos oma sulastega!' Ja ta vastas: 'Ma tulen.'

³One said, “Please be pleased to go with your servants.” He answered, “I will go.”

⁴Ja ta läks koos nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.

⁴So he went with them. When they came to the Jordan, they cut down wood.

⁵Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette. Ta kisendas ning ütles: 'Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!'

⁵But as one was felling a beam, the axe head fell into the water. Then he cried, and said, “Alas, my master! For it was borrowed.”

⁶Aga jumalamees küsis: 'Kuhu see kukkus?' Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas kepi ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma.

⁶The man of God asked, “Where did it fall?” He showed him the place. He cut down a stick, threw it in there, and made the iron float.

⁷Ja ta ütles: 'Tõsta see üles!' Ja mees sirutas käe ning võttis selle.

⁷He said, “Take it.” So he put out his hand and took it.

⁸Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: 'Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.'

⁸Now the king of Syria was warring against Israel; and he took counsel with his servants, saying, “My camp will be in such and such a place.”

⁹Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: 'Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!'

⁹The man of God sent to the king of Israel, saying, “Beware that you not pass such a place; for the Syrians are coming down there.”

¹⁰Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.

¹⁰The king of Israel sent to the place which the man of God told him and warned him of; and he saved himself there, not once nor twice.

¹¹Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: 'Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?'

¹¹The heart of the king of Syria was very troubled about this. He called his servants, and said to them, “Won’t you show me which of us is for the king of Israel?”

¹²Siis ütles üks tema sulaseist: 'Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.'

¹²One of his servants said, “No, my lord, O king; but Elisha, the prophet who is in Israel, tells the king of Israel the words that you speak in your bedroom.”

¹³Siis ta ütles: 'Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen ta kinni võtta!' Ja temale anti teada ning öeldi: 'Vaata, ta on Dotanis.'

¹³He said, “Go and see where he is, that I may send and get him.” It was told him, saying, “Behold, he is in Dothan.”

¹⁴Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.

¹⁴Therefore he sent horses, chariots, and a great army there. They came by night, and surrounded the city.

¹⁵Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: 'Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?'

¹⁵When the servant of the man of God had risen early, and gone out, behold, an army with horses and chariots was around the city. His servant said to him, “Alas, my master! What shall we do?”

¹⁶Aga ta vastas: 'Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!'

¹⁶He answered, “Don’t be afraid; for those who are with us are more than those who are with them.”

¹⁷Ja Eliisa palvetas ning ütles: 'Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!' Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.

¹⁷Elisha prayed, and said, “Yahweh, please open his eyes, that he may see.” Yahweh opened the eyes of the young man; and he saw: and behold, the mountain was full of horses and chariots of fire around Elisha.

¹⁸Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: 'Löö seda rahvast pimestusega!' Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale.

¹⁸When they came down to him, Elisha prayed to Yahweh, and said, “Please strike this people with blindness.” He struck them with blindness according to the word of Elisha.

¹⁹Ja Eliisa ütles neile: 'See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!' Ja ta viis nad Samaariasse.

¹⁹Elisha said to them, “This is not the way, neither is this the city. Follow me, and I will bring you to the man whom you seek.” He led them to Samaria.

²⁰Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: 'Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!' Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.

²⁰It happened, when they had come into Samaria, that Elisha said, “Yahweh, open the eyes of these men, that they may see.” Yahweh opened their eyes, and they saw; and behold, they were in the midst of Samaria.

²¹Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: 'Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?'

²¹The king of Israel said to Elisha, when he saw them, “My father, shall I strike them? Shall I strike them?”

²²Aga ta vastas: 'Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!'

²²He answered, “You shall not strike them. Would you strike those whom you have taken captive with your sword and with your bow? Set bread and water before them, that they may eat and drink, and go to their master.”

²³Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid; seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale.

²³He prepared great feast for them. When they had eaten and drunk, he sent them away, and they went to their master. The bands of Syria stopped raiding the land of Israel.

²⁴Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.

²⁴It happened after this, that Benhadad king of Syria gathered all his army, and went up and besieged Samaria.

²⁵Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat.

²⁵There was a great famine in Samaria. Behold, they besieged it, until a donkey’s head was sold for eighty pieces of silver, and the fourth part of a kab of dove’s dung for five pieces of silver.

²⁶Ja kord, kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, hüüdis keegi naine teda ja ütles: 'Aita, mu isand kuningas!'

²⁶As the king of Israel was passing by on the wall, a woman cried to him, saying, “Help, my lord, O king!”

²⁷Ja ta vastas: 'Kui Issand sind ei aita, kust siis mina sulle abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?'

²⁷He said, “If Yahweh doesn’t help you, from where could I help you? From of the threshing floor, or from the winepress?”

²⁸Ja kuningas küsis temalt: 'Mida sa soovid?' Ja ta vastas: 'See naine ütles mulle: Anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja!

²⁸The king said to her, “What ails you?” She answered, “This woman said to me, ‘Give your son, that we may eat him today, and we will eat my son tomorrow.’

²⁹Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval ütlesin ma temale: Anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis oma poja ära.'

²⁹So we boiled my son, and ate him: and I said to her on the next day, ‘Give your son, that we may eat him;’ and she has hidden her son.”

³⁰Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli riiete all vastu ihu kotiriie.

³⁰It happened, when the king heard the words of the woman, that he tore his clothes (now he was passing by on the wall); and the people looked, and behold, he had sackcloth underneath on his flesh.

³¹Ja ta ütles: 'Issand tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale, Saafati pojale, täna pea otsa jääb!'

³¹Then he said, “God do so to me, and more also, if the head of Elisha the son of Shaphat shall stay on him this day.”

³²Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud: 'Kas näete, kuidas see tapja poeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?'

³²But Elisha was sitting in his house, and the elders were sitting with him. Then the king sent a man from before him; but before the messenger came to him, he said to the elders, “Do you see how this son of a murderer has sent to take away my head? Behold, when the messenger comes, shut the door, and hold the door shut against him. Isn’t the sound of his master’s feet behind him?”

³³Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli käskjalg tema juurde ja ütles: 'Vaata, see õnnetus tuleb Issandalt; kas ma pean veel lootma Issanda peale?'

³³While he was still talking with them, behold, the messenger came down to him. Then he said, “Behold, this evil is from Yahweh. Why should I wait for Yahweh any longer?”