¹Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.

¹David numbered the people who were with him, and set captains of thousands and captains of hundreds over them.

²Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel, kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: 'Ka mina ise tulen koos teiega.'

²David sent forth the people, a third part under the hand of Joab, and a third part under the hand of Abishai the son of Zeruiah, Joab’s brother, and a third part under the hand of Ittai the Gittite. The king said to the people, “I will surely go forth with you myself also.”

³Aga rahvas ütles: 'Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd parem, kui sa linnast meile appi tuled.'

³But the people said, “You shall not go forth; for if we flee away, they will not care for us; neither if half of us die, will they care for us. But you are worth ten thousand of us. Therefore now it is better that you are ready to help us out of the city.”

⁴Siis ütles kuningas neile: 'Ma teen, nagu teie meelest hea on.' Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja sadade ja tuhandete kaupa.

⁴The king said to them, “I will do what seems best to you.” The king stood beside the gate, and all the people went out by hundreds and by thousands.

⁵Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: 'Olge heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!' Ja kõik rahvas kuulis, kuidas kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.

⁵The king commanded Joab and Abishai and Ittai, saying, “Deal gently for my sake with the young man, even with Absalom.” All the people heard when the king commanded all the captains concerning Absalom.

⁶Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.

⁶So the people went out into the field against Israel: and the battle was in the forest of Ephraim.

⁷Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.

⁷The people of Israel were struck there before the servants of David, and there was a great slaughter there that day of twenty thousand men.

⁸Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk.

⁸For the battle was there spread over the surface of all the country; and the forest devoured more people that day than the sword devoured.

⁹Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.

⁹Absalom happened to meet the servants of David. Absalom was riding on his mule, and the mule went under the thick boughs of a great oak, and his head caught hold of the oak, and he was taken up between the sky and earth; and the mule that was under him went on.

¹⁰Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: 'Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!'

¹⁰A certain man saw it, and told Joab, and said, “Behold, I saw Absalom hanging in an oak.”

¹¹Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: 'Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.'

¹¹Joab said to the man who told him, “Behold, you saw it, and why didn’t you strike him there to the ground? I would have given you ten pieces of silver, and a sash.”

¹²Aga mees vastas Joabile: 'Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes: Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!

¹²The man said to Joab, “Though I should receive a thousand pieces of silver in my hand, I still wouldn’t put forth my hand against the king’s son; for in our hearing the king commanded you and Abishai and Ittai, saying, ‘Beware that none touch the young man Absalom.’

¹³Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.'

¹³Otherwise if I had dealt falsely against his life (and there is no matter hidden from the king), then you yourself would have set yourself against me.”

¹⁴Siis ütles Joab: 'Mina ei saa nõnda su ees oodata.' Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.

¹⁴Then Joab said, “I’m not going to wait like this with you.” He took three darts in his hand, and thrust them through the heart of Absalom, while he was yet alive in the midst of the oak.

¹⁵Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.

¹⁵Ten young men who bore Joab’s armor surrounded and struck Absalom, and killed him.

¹⁶Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli jälitamast, sest Joab peatas rahva.

¹⁶Joab blew the trumpet, and the people returned from pursuing after Israel; for Joab held back the people.

¹⁷Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu Iisrael põgenes, igaüks oma telki.

¹⁷They took Absalom, and cast him into the great pit in the forest, and raised over him a very great heap of stones. Then all Israel fled everyone to his tent.

¹⁸Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba, mis on Kuningaorus, sest ta ütles: 'Mul ei ole poega mu nime mälestuseks.' Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse tänapäevani 'Absalomi mälestusmärgiks'.

¹⁸Now Absalom in his lifetime had taken and reared up for himself the pillar, which is in the king’s dale; for he said, “I have no son to keep my name in memory.” He called the pillar after his own name; and it is called Absalom’s monument, to this day.

¹⁹Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: 'Ma jooksen nüüd ja viin kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema vaenlaste käest.'

¹⁹Then Ahimaaz the son of Zadok said, “Let me now run, and bear the king news, how that Yahweh has avenged him of his enemies.”

²⁰Aga Joab ütles temale: 'Täna ei ole sa rõõmusõnumi kuulutaja; mõnel muul päeval saad sa viia rõõmusõnumi, aga täna ei saa sa viia rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud.'

²⁰Joab said to him, “You shall not be the bearer of news this day, but you shall bear news another day. But today you shall bear no news, because the king’s son is dead.”

²¹Siis ütles Joab ühele etiooplasele: 'Mine teata kuningale, mida sa oled näinud!' Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.

²¹Then Joab said to the Cushite, “Go, tell the king what you have seen!” The Cushite bowed himself to Joab, and ran.

²²Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile: 'Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!' Aga Joab ütles: 'Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei maksta ju rõõmusõnumi tooja tasu!'

²²Then Ahimaaz the son of Zadok said yet again to Joab, “But come what may, please let me also run after the Cushite.” Joab said, “Why do you want to run, my son, since that you will have no reward for the news?”

²³Ta vastas: 'Saagu mis saab, ma jooksen!' Siis ta ütles temale: 'Jookse!' Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.

²³“But come what may,” he said, “I will run.” He said to him, “Run!” Then Ahimaaz ran by the way of the Plain, and outran the Cushite.

²⁴Taavet istus kahe värava vahel. Kui vahimees läks müüri peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe, siis tuli üksik mees joostes.

²⁴Now David was sitting between the two gates: and the watchman went up to the roof of the gate to the wall, and lifted up his eyes, and looked, and, behold, a man running alone.

²⁵Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles: 'Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus.' Ja mees tuli üha ligemale.

²⁵The watchman cried, and told the king. The king said, “If he is alone, there is news in his mouth.” He came closer and closer.

²⁶Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis väravahoidjale ning ütles: 'Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!' Aga kuningas ütles: 'Ka see toob häid sõnumeid.'

²⁶The watchman saw another man running; and the watchman called to the porter, and said, “Behold, a man running alone!” The king said, “He also brings news.”

²⁷Ja vahimees ütles: 'Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki poja Ahimaatsi jooksu moodi.' Ja kuningas ütles: 'See on hea mees ja ta tuleb hea sõnumiga.'

²⁷The watchman said, “I think the running of the first one is like the running of Ahimaaz the son of Zadok.” The king said, “He is a good man, and comes with good news.”

²⁸Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: 'Rahu!' Siis ta kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: 'Kiidetud olgu Issand, sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu isanda kuninga vastu!'

²⁸Ahimaaz called, and said to the king, “All is well.” He bowed himself before the king with his face to the earth, and said, “Blessed is Yahweh your God, who has delivered up the men who lifted up their hand against my lord the king!”

²⁹Kuningas küsis: 'Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?' Ja Ahimaats vastas: 'Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga sulase ja minu, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli.'

²⁹The king said, “Is it well with the young man Absalom?” Ahimaaz answered, “When Joab sent the king’s servant, even me your servant, I saw a great tumult, but I don’t know what it was.”

³⁰Ja kuningas ütles: 'Astu kõrvale ja seisa seal!' Ja ta astus kõrvale ning jäi sinna seisma.

³⁰The king said, “Turn aside, and stand here.” He turned aside, and stood still.

³¹Ja vaata, etiooplane tuli. Ja etiooplane ütles: 'Võtku mu isand kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Issand on täna nõutanud sulle õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!'

³¹Behold, the Cushite came. The Cushite said, “News for my lord the king; for Yahweh has avenged you this day of all those who rose up against you.”

³²Kuningas küsis etiooplaselt: 'Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?' Ja etiooplane vastas: 'Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema, nõnda nagu sündis selle noorukiga!'

³²The king said to the Cushite, “Is it well with the young man Absalom?” The Cushite answered, “May the enemies of my lord the king, and all who rise up against you to do you harm, be as that young man is.”

³³The king was much moved, and went up to the room over the gate, and wept. As he went, he said, “My son Absalom! My son, my son Absalom! I wish I had died for you, Absalom, my son, my son!”