¹Seepärast, jättes kõrvale õpetuse Kristuse alguse kohta, suundugem täiuslikkusele. Ärgem hakakem taas rajama alust meeleparandusele surnud tegudest, usule Jumalasse,

¹Therefore leaving the teaching of the first principles of Christ, let us press on to perfection—not laying again a foundation of repentance from dead works, of faith toward God,

²õpetusele ristimisest, käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukkamõistust.

²of the teaching of baptisms, of laying on of hands, of resurrection of the dead, and of eternal judgment.

³Seda me teemegi, kui Jumal lubab.

³This will we do, if God permits.

⁴On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,

⁴For concerning those who were once enlightened and tasted of the heavenly gift, and were made partakers of the Holy Spirit,

⁵kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid

⁵and tasted the good word of God, and the powers of the age to come,

⁶ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.

⁶and then fell away, it is impossible to renew them again to repentance; seeing they crucify the Son of God for themselves again, and put him to open shame.

⁷Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,

⁷For the land which has drunk the rain that comes often on it, and brings forth a crop suitable for them for whose sake it is also tilled, receives blessing from God;

⁸aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.

⁸but if it bears thorns and thistles, it is rejected and near being cursed, whose end is to be burned.

⁹Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.

⁹But, beloved, we are persuaded of better things for you, and things that accompany salvation, even though we speak like this.

¹⁰Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.

¹⁰For God is not unrighteous, so as to forget your work and the labor of love which you showed toward his name, in that you served the saints, and still do serve them.

¹¹Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,

¹¹We desire that each one of you may show the same diligence to the fullness of hope even to the end,

¹²et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.

¹²that you won’t be sluggish, but imitators of those who through faith and patience inherited the promises.

¹³Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.

¹³For when God made a promise to Abraham, since he could swear by none greater, he swore by himself,

¹⁴Ta ütles: 'Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!'

¹⁴saying, “Surely blessing I will bless you, and multiplying I will multiply you.” Genesis 22:17

¹⁵Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.

¹⁵Thus, having patiently endured, he obtained the promise.

¹⁶Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.

¹⁶For men indeed swear by a greater one, and in every dispute of theirs the oath is final for confirmation.

¹⁷Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,

¹⁷In this way God, being determined to show more abundantly to the heirs of the promise the immutability of his counsel, interposed with an oath;

¹⁸et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest,

¹⁸that by two immutable things, in which it is impossible for God to lie, we may have a strong encouragement, who have fled for refuge to take hold of the hope set before us.

¹⁹mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse,

¹⁹This hope we have as an anchor of the soul, a hope both sure and steadfast and entering into that which is within the veil;

²⁰kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.

²⁰where as a forerunner Jesus entered for us, having become a high priest forever after the order of Melchizedek.