¹Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.

¹After this Job opened his mouth, and cursed the day of his birth.

²Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:

²Job answered:

³'Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: 'Poeglaps on eostunud!'

³“Let the day perish in which I was born, the night which said, ‘There is a boy conceived.’

⁴Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!

⁴Let that day be darkness. Don’t let God from above seek for it, neither let the light shine on it.

⁵Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!

⁵Let darkness and the shadow of death claim it for their own. Let a cloud dwell on it. Let all that makes black the day terrify it.

⁶See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!

⁶As for that night, let thick darkness seize on it. Let it not rejoice among the days of the year. Let it not come into the number of the months.

⁷Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!

⁷Behold, let that night be barren. Let no joyful voice come therein.

⁸Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!

⁸Let them curse it who curse the day, who are ready to rouse up leviathan.

⁹Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,

⁹Let the stars of its twilight be dark. Let it look for light, but have none, neither let it see the eyelids of the morning,

¹⁰sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.

¹⁰because it didn’t shut up the doors of my mother’s womb, nor did it hide trouble from my eyes.

¹¹Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?

¹¹“Why didn’t I die from the womb? Why didn’t I give up the spirit when my mother bore me?

¹²Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?

¹²Why did the knees receive me? Or why the breast, that I should nurse?

¹³Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus

¹³For now should I have lain down and been quiet. I should have slept, then I would have been at rest,

¹⁴koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,

¹⁴with kings and counselors of the earth, who built up waste places for themselves;

¹⁵või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.

¹⁵or with princes who had gold, who filled their houses with silver:

¹⁶Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?

¹⁶or as a hidden untimely birth I had not been, as infants who never saw light.

¹⁷Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,

¹⁷There the wicked cease from troubling. There the weary are at rest.

¹⁸seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.

¹⁸There the prisoners are at ease together. They don’t hear the voice of the taskmaster.

¹⁹Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.

¹⁹The small and the great are there. The servant is free from his master.

²⁰Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,

²⁰“Why is light given to him who is in misery, life to the bitter in soul,

²¹kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,

²¹Who long for death, but it doesn’t come; and dig for it more than for hidden treasures,

²²kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?

²²who rejoice exceedingly, and are glad, when they can find the grave?

²³Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?

²³Why is light given to a man whose way is hidden, whom God has hedged in?

²⁴Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.

²⁴For my sighing comes before I eat. My groanings are poured out like water.

²⁵Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.

²⁵For the thing which I fear comes on me, That which I am afraid of comes to me.

²⁶Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.'

²⁶I am not at ease, neither am I quiet, neither have I rest; but trouble comes.”