¹Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

¹Then Eliphaz the Temanite answered,

²'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?

²“If someone ventures to talk with you, will you be grieved? But who can withhold himself from speaking?

³Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.

³Behold, you have instructed many, you have strengthened the weak hands.

⁴Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.

⁴Your words have supported him who was falling, You have made firm the feeble knees.

⁵Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.

⁵But now it has come to you, and you faint. It touches you, and you are troubled.

⁶Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?

⁶Isn’t your piety your confidence? Isn’t the integrity of your ways your hope?

⁷Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?

⁷“Remember, now, whoever perished, being innocent? Or where were the upright cut off?

⁸Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.

⁸According to what I have seen, those who plow iniquity, and sow trouble, reap the same.

⁹Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.

⁹By the breath of God they perish. By the blast of his anger are they consumed.

¹⁰Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.

¹⁰The roaring of the lion, and the voice of the fierce lion, the teeth of the young lions, are broken.

¹¹Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.

¹¹The old lion perishes for lack of prey. The cubs of the lioness are scattered abroad.

¹²Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat

¹²“Now a thing was secretly brought to me. My ear received a whisper of it.

¹³öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.

¹³In thoughts from the visions of the night, when deep sleep falls on men,

¹⁴Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.

¹⁴fear came on me, and trembling, which made all my bones shake.

¹⁵Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.

¹⁵Then a spirit passed before my face. The hair of my flesh stood up.

¹⁶Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:

¹⁶It stood still, but I couldn’t discern its appearance. A form was before my eyes. Silence, then I heard a voice, saying,

¹⁷'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'

¹⁷‘Shall mortal man be more just than God? Shall a man be more pure than his Maker?

¹⁸Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,

¹⁸Behold, he puts no trust in his servants. He charges his angels with error.

¹⁹veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.

¹⁹How much more, those who dwell in houses of clay, whose foundation is in the dust, who are crushed before the moth!

²⁰Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.

²⁰Between morning and evening they are destroyed. They perish forever without any regarding it.

²¹Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.

²¹Isn’t their tent cord plucked up within them? They die, and that without wisdom.’