1Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
1By the rivers of Babylon, there we sat down. Yes, we wept, when we remembered Zion.
2Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
2On the willows in its midst, we hung up our harps.
3Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'
3For there, those who led us captive asked us for songs. Those who tormented us demanded songs of joy: “Sing us one of the songs of Zion!”
4Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
4How can we sing Yahweh’s song in a foreign land?
5Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
5If I forget you, Jerusalem, let my right hand forget its skill.
6Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
6Let my tongue stick to the roof of my mouth if I don’t remember you; if I don’t prefer Jerusalem above my chief joy.
7Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'
7Remember, Yahweh, against the children of Edom, the day of Jerusalem; who said, “Raze it! Raze it even to its foundation!”
8Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
8Daughter of Babylon, doomed to destruction, he will be happy who rewards you, as you have served us.
9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.
9Happy shall he be, who takes and dashes your little ones against the rock.