1Kogunege ja olge koos, häbitu rahvas,
2enne kui tuleb määratud päev, mil lendate ära kui aganad, enne kui teie peale tuleb Issanda tuline viha, enne kui teie peale tuleb Issanda vihapäev!
3Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval!
4Sest Assa jäetakse maha ja Askelon jääb tühjaks, Asdod aetakse ära keskpäeval ja Ekron juuritakse välja.
5Häda teile, ranniku elanikud, kreedi rahvas! Issanda sõna on teie vastu, Kaanan, vilistite maa; ma hävitan sind asustamatuks.
6Sest kreetide mererand jääb karjastele karjamaaks ning lammastele ja kitsedele taradeks.
7See rannik saab Juuda soo jäägile - seal nad hoiavad karja, lebavad õhtuti Askeloni kodades; sest Issand, nende Jumal, tunneb muret nende pärast ja pöörab nende vangipõlve.
8Ma olen kuulnud Moabi teotust ja ammonlaste sõimu, millega nad on teotanud mu rahvast ja on suurustanud ta maa ees.
9Seepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, saab Moab Soodoma ja ammonlased Gomorra sarnaseks, kureherne kasvukohaks, soolalaukaks, ja igavesti laastatuks; mu rahva jääk riisub neid, mu rahva riismed vallutavad need.
10See saab neile osaks nende kõrkuse eest, sest nad on teotanud vägede Issanda rahvast ja on suurustanud selle ees.
11Issand saab neile kardetavaks, sest ta laseb kaduda kõik maa jumalad; ja nad peavad kummardama teda, igaüks oma paigas, kõik paganate saared.
12Ka teid, etiooplased, lüüakse maha mu mõõgaga.
13Ta sirutab oma käe põhja poole ja hävitab Assuri; ta teeb Niineve lagedaks, kuivaks nagu kõrbe.
14Keset linna lebavad karjad, kõiksugu metsloomade hulgad. Niihästi puguhaned kui öökullid ööbivad selle sambanuppudel. Kuule, kuidas nad huikavad aknaaukudes! Häving on lävede peal, jah, seedrivooderdis on ära kistud.
15See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: 'Mina, ja ei keegi muu!' Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.