¹Häda tõrksale ja roojasele linnale, kes on rõhuja!

²Ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Issanda peale, ei ole liginenud oma Jumalale.

³Ta vürstid temas on möirgavad lõvid, ta kohtumõistjad on õhtused hundid, kes ei jäta midagi hommikuni.

⁴Ta prohvetid on jultunud, truuduseta mehed, ta preestrid teotavad pühamut, rikuvad Seadust.

⁵Issand tema keskel on õiglane, tema ei tee ülekohut; tema toob igal hommikul valguse ette oma õiguse, ei see jää tulemata! Aga ülekohtutegija ei tunne häbi.

⁶Ma olen hävitanud paganaid, nende nurgatornid on rüüstatud; ma olen teinud nende tänavad tühjaks, käidamatuks; nende linnad on laastatud, inimtühjad, elaniketa.

⁷Ma mõtlesin: Küllap sa kardad mind, küll sa võtad õpetust, et tema eluaset ei kaotataks; et sa peaksid meeles kõike, mis ma talle käsuks olen andnud. Aga ometi olid nad agarad tegema kurja kõigi oma tegudega.

⁸Seepärast oodake mind, ütleb Issand, päeva, kui ma tõusen saagile! Sest minu õigus on koguda rahvaid, koondada kuningriike, et valada nende peale välja oma meelepaha, kogu oma tuline viha, sest mu püha viha tules peab hävima kogu maa.

⁹Sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval.

¹⁰Siis toovad mulle roaohvreid minu poole palvetajad, hajuvil olijad, teiselt poolt Etioopia jõgesid.

¹¹Sel päeval pole sul vaja häbeneda ühegi oma teo pärast, millega sa oled üles astunud minu vastu, sest siis ma kõrvaldan su keskelt su ülemeelikud hooplejad, ja sa ei ole enam ülbe mu pühal mäel.

¹²Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes.

¹³Iisraeli jääk ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt. Tõesti, nad käivad karjas ja puhkavad ja ükski ei peleta neid.

¹⁴Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar!

¹⁵Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta, ta on pööranud ära su vaenlase. Issand, Iisraeli kuningas, on su keskel, enam pole sul vaja näha õnnetust.

¹⁶Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed!

¹⁷Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.

¹⁸Ma võtan sinult ära need, kes on pühade pärast kurvad; teotus on koormaks tema peal.

¹⁹Vaata, sel ajal teen ma lõpu kõigile su rõhujaile. Ma aitan lonkajat ja kogun äraaetu; ma teen nad ülistatuiks ja kuulsaiks kõigis maades, kus nad on pidanud häbenema.

²⁰Sel ajal toon ma teid, sel ajal kogun ma teid, sest ma teen teid kuulsaiks ja ülistatuiks kõigi maa rahvaste seas, kui ma teie eneste nähes pööran teie saatuse, ütleb Issand.'