1Katso: Herra hävittää maan ja autioittaa sen, runtelee sen kasvot ja lyö hajalle sen asukkaat.
1Vaata, Issand laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud.
2Samalla tavoin käy papin kuin kansankin, niin isännän kuin orjankin, niin emännän kuin orjattaren, niin myyjän kuin ostajan, niin lainan antajan kuin sen saajan, niin velkojan kuin velallisenkin.
2Ja nagu rahvaga, nõnda sünnib preestriga, nagu sulasega, nõnda ta isandaga, nagu teenijaga, nõnda ta emandaga, nagu ostjaga, nõnda müüjaga, nagu laenuandjaga, nõnda laenajaga, nagu võlausaldajaga, nõnda võlgnikuga.
3Autioksi maa autioituu, tyhjäksi se ryöstetään. Näin on Herra puhunut.
3Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootuks, sest Issand on öelnud selle sõna.
4Maa kulottuu ja kuivuu, maanpiiri riutuu ja kuivuu, maan lailla taivaskin riutuu.
4Maa leinab, laostub, ilmamaa närbub, laostub, maa rahva ülikud rammestuvad.
5Maa muuttuu saastaiseksi jalkojen alla, sillä sen asukkaat ovat hylänneet lain, rikkoneet käskyt, tehneet tyhjäksi ikuisen liiton.
5Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud Seadusest, muutnud seadlusi, murdnud igavese lepingu.
6Siksi kirous syö maan, sen asukkaat saavat maksaa teoistaan. Siksi maan asukkaat käyvät vähiin, vain muutama harva jää jäljelle ihmisen suvusta.
6Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud peavad kandma oma süüd; seepärast kahaneb maa elanike hulk ja vähe inimesi jääb järele.
7Rypäleen mehu ehtyy, viiniköynnökset kuivuvat ja kaikki ilosydämiset alkavat huokailla.
7Vein leinab, viinapuu kuivab, ägavad kõik, kes olid südamest rõõmsad.
8Rumpujen riemu vaimenee, iloinen kohina hiljenee, vaikenee harppujen ääni.
8Lõpeb trummide lõbu, lakkab hõiskajate lärm, kaob kandle rõõm.
9Enää ei juoda viiniä, ei lauleta, juoma on käynyt juojilleen karvaaksi.
9Enam ei jooda lauldes veini, vägijook on joojale kibe.
10Kaupunki on kukistunut, se on sekasorron vallassa, jokainen ovi on sisältä teljetty.
10Tühi linn purustatakse, kõik kojad suletakse, sissepääsu ei ole.
11Kujilla kaikuu valitus viinin loppumisesta, kaikki ilo on poissa, riemu on maasta paennut.
11Tänavail karjutakse veini järele, kõik rõõm kaob, maa lust lahkub.
12Vain autius on jäljellä, vain tyhjyys, kaupungin portit on murrettu.
12Linna jääb häving ja värav taotakse puruks.
13Näin käy maailman kansoille: niistä jää jäljelle sen verran kuin jää oliiveja puuhun, jota sadonkorjaaja ravistelee, sen verran kuin voi löytää rypäleitä, kun viininkorjuu on ohi.
13Sest nõnda peab sündima keset maad, rahvaste keskel, otsekui õlipuu raputus, otsekui järelnoppimine pärast viinamarjalõikuse lõppu.
14Jäljelle jääneet aloittavat ylistyksen, he iloitsevat ääneen Herran suuruudesta. Huutakaa siis lännessä
14Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust, Issanda ülevuse tõttu hõiskavad lääne poolt:
15ja vastatkaa huutoon aamunkoiton suunnalta, kunnioittakaa Herraa. Meren saarilla ja rannoilla kunnioittakaa Herran nimeä, hänen, joka on Israelin Jumala.
15'Seepärast austage ka ida pool Issandat, mere saartel Issanda, Iisraeli Jumala nime.'
16Maan ääriltä saakka me kuulemme laulujen kaikuvan ylistykseksi Vanhurskaalle. Minä sanon: En jaksa, en jaksa, voi minua! Petosta petoksen jälkeen ja petoksen jälkeen vielä petos!
16Maa äärest kuuleme kiituslaule: 'Austus õigele!' Aga mina ütlen: Kadu mulle, kadu mulle! Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kombel!
17Kauhu ja kuoppa ja loukku uhkaavat sinua, maan asukas.
17Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, maa elanik.
18Joka pakenee kauhun huutoa, se putoaa kuoppaan, ja jos hän kuopasta nousee, hän jää loukkuun. Sillä taivaan akkunat aukenevat ja maan perustukset järkkyvät,
18Kes siis põgeneb peletushüüu eest, langeb püügiauku; aga kes tuleb püügiaugust välja, selle püüab püüdepael. Sest kõrguse luugid avanevad ja maa alused vappuvad.
19maa järisee, maa järisee, maa aaltoaa ja huojuu, maa aaltoaa ja sortuu,
19Maa põrub põrmuks, maa lõheneb lõhki, maa kõigub kõvasti.
20maa horjuu kuin juopunut, vaappuu kuin vartiolava tuulessa. Raskaana sitä painaa sen rikkomus, se kaatuu eikä enää nouse.
20Maa vaarub tugevasti, joobnu sarnaselt, ja vangub otsekui vahionn. Tema üleastumine lasub raskesti ta peal, ta langeb ega tõuse enam.
21Sinä päivänä Herra vaatii tilille korkeuksissa asuvat korkeuden joukot ja maan päällä elävät maan kuninkaat.
21Sel päeval nuhtleb Issand kõrguse väehulki kõrgel ja maa kuningaid maa peal.
22Heidät kootaan yhteen: yhteen ja samaan vankikuoppaan, samaan tyrmään heidät teljetään, ja vasta aikojen kuluttua heidän asiansa otetaan esiin.
22Need kogutakse kokku, kogutakse vangidena auku, suletakse vangitorni ja hulga aja pärast nuheldakse neid.
23Kuu kalpenee, aurinko häpeää, kun Herra Sebaot hallitsee Siionin vuorella ja Jerusalemissa ja hänen kunniansa loistaa hänen kansansa vanhimmille.
23Siis on kuul häbi ja päike häbeneb, sest vägede Issand on kuningas Siioni mäel ja Jeruusalemmas, ja tema vanemate ees paistab auhiilgus.