1-- Kierrelkää Jerusalemin katuja, katselkaa ja kyselkää, tarkkailkaa väkeä toreilla. Jos löydätte yhden ainoankaan, joka tekee oikein, joka on rehellinen ja uskollinen, niin minä armahdan kaupunkia.
1Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.
2-- He sanovat: "Niin totta kuin Herra elää", ja vannovat väärin.
2Aga kuigi nad ütlevad: 'Nii tõesti kui Issand elab', vannuvad nad siiski valet.
3Herra, rehellisyyttä sinä odotat. Sinä olet lyönyt heitä, mutta he eivät ole kivusta välittäneet, olet tehnyt heistä miltei lopun, mutta he eivät ole halunneet ottaa opikseen. He eivät ole suostuneet kääntymään, vaan ovat paaduttaneet itsensä kovemmaksi kuin kallio.
3Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.
4Minä ajattelin: "Nuo ovat yksinkertaista väkeä, tietämätöntä joukkoa -- he eivät ymmärrä kulkea niin kuin Herra tahtoo, eivät käsitä, mitä Jumala heiltä odottaa.
4Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.
5Minäpä menen niiden luo, joilla on valtaa ja voimaa, minä puhun heidän kanssaan. He varmaan ymmärtävät kulkea niin kuin Herra tahtoo ja käsittävät, mitä Jumala heiltä odottaa!" Mutta kaikki he olivat särkeneet ikeensä, katkoneet valjaansa.
5Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.
6Siksi leijona tulee tiheiköstä ja lyö heidät kuoliaaksi, arojen susi raatelee heidät, pantteri väijyy heidän kaupunkejaan. Jokainen, joka tulee ulos portista, revitään palasiksi. Määrättömät ovat heidän syntinsä, lukemattomat kerrat he ovat luopuneet Herrasta!
6Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.
7-- Miksi minä siis armahtaisin sinua, Israel? Te olette hylänneet minut ja vannoneet olemattomien jumalien nimeen. Minä ruokin teidät kylläisiksi, mutta te olitte minulle uskottomia, parveilitte porttojen taloissa.
7Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.
8Niin kuin oriit hirnahtelevat kiimoissaan, niin te himoitsitte toistenne vaimoja.
8Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.
9Herra sanoo: Enkö minä rankaisisi tällaisista teoista, enkö kostaisi tällaiselle kansalle?
9Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
10-- Nouskaa viinitarhojen pengermille ja hävittäkää ne, mutta älkää täysin tuhotko! Repikää köynnökset irti, eivät ne kuulu Herralle!
10Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.
11Sillä Israelin heimo ja Juudan heimo ovat olleet minulle uskottomia, sanoo Herra.
11Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.
12Ne ovat torjuneet Herran ja sanoneet: "Ei hänestä tarvitse välittää! Ei meitä kohtaa mikään onnettomuus, ei uhkaa miekka eikä nälkä.
12Nad on salanud Issandat ja on öelnud: 'Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!'
13Profeetat ovat pelkkää ilmaa, ei heidän puheissaan ole mitään Jumalan voimaa. Tulkoon tuo onnettomuus heille itselleen!"
13Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!
14Mutta Herra Jumala Sebaot sanoo näin: -- Koska israelilaiset ovat tällaista puhuneet, minun sanani, jotka annoin suuhusi, Jeremia, muuttuvat tuleksi. Ja tämän kansan minä teen polttopuiksi, se joutuu tulen ruoaksi.
14Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.
15-- Kuulkaa, israelilaiset! Minä tuon teitä vastaan kaukaisen kansan, sanoo Herra. Se on voittamaton kansa, ikivanha, kansa, jonka kieltä ette tunne, jonka puhetta ette ymmärrä.
15Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.
16Heidän nuoliviinensä on teidän hautanne, uljaita sotureita he ovat kaikki.
16Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.
17He syövät sinun satosi ja leipäsi, poikasi ja tyttäresi, he syövät lampaasi ja härkäsi, viiniköynnöksesi ja viikunapuusi. Heidän miekkansa hävittää linnoitetut kaupunkisi, joihin sinä luotat.
17Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad.
18"Mutta niinäkään päivinä minä en kansaani tyystin hävitä", sanoo Herra.
18Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu.
19"Kun sinulta kysytään: 'Minkä tähden on Herra, meidän Jumalamme, tehnyt meille kaiken tämän?', niin vastaa: 'Te hylkäsitte Herran ja palvelitte vieraita jumalia omassa maassanne! Nyt teidän täytyy palvella vierasta kansaa maassa, joka ei ole teidän omanne.'"
19Ja kui küsitakse: 'Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?', siis vasta neile: 'Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!'
20-- Ilmoittakaa tämä Jaakobin heimolle, kuuluttakaa näin Juudassa:
20Andke seda teada Jaakobi soole, kuulutage Juudale, öeldes:
21Kuuntele, mitä nyt sanon, sinä tyhmä ja ymmärtämätön kansa! Teillä on silmät, mutta te ette näe, teillä on korvat, mutta te ette kuule!
21'Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad teil on, aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule.
22Ettekö pelkää minua, sanoo Herra, ettekö vapise minun edessäni? Minä, Herra, olen pannut hietikon meren rajaksi, se järjestys pysyy ikuisesti, meri ei voi sitä muuttaa. Kuohukoot aallot -- voimattomina ne iskevät rantaan! Pauhatkoot tyrskyt -- meren rajaa ne eivät voi ylittää!
22Kas te ei karda mind, ütleb Issand, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle.
23Mutta tällä kansalla on tottelematon ja kapinallinen sydän. Kaikki ovat luopuneet minusta ja lähteneet omille teilleen.
23Aga sellel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud.
24Eivät he ajattele: "Me pelkäämme ja tottelemme Herraa, Jumalaamme. Hän antaa meille sateen oikeaan aikaan, niin kevätsateen kuin syyssateenkin. Hän huolehtii siitä, että sato kypsyy korjattavaksi joka vuosi ajallaan."
24Nad ei ütle oma südames: 'Kartkem ometi Issandat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!'
25Teidän rikoksenne ovat sekoittaneet vuoden kulun, syntinne ovat riistäneet teiltä kaiken hyvän.
25Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal.
26Kansassani on julkeita riistäjiä! He väijyvät kuin linnustajat, he virittävät ansoja ja vangitsevat niihin ihmisiä.
26Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi.
27Niin kuin linnustajan häkki on täynnä lintuja, niin heidän talonsa ovat täynnä petoksella hankittua tavaraa. He ovat tulleet mahtaviksi ja rikkaiksi,
27Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks,
28lihaviksi ja kiiltäviksi. Heidän pahoilla puheillaan ei ole määrää. Eivät he aja orvon etua, eivät tahdo hänen voittavan asiaansa, eivät puolusta köyhän oikeutta.
28on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele.
29Enkö minä rankaisisi tällaisista teoista, enkö kostaisi tällaiselle kansalle? sanoo Herra.
29Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
30Hirveitä, kauhistuttavia asioita tapahtuu tässä maassa!
30Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal:
31Profeetat julistavat silkkaa valhetta, papit toimivat oman mielensä mukaan, ja tähän kansa on tyytyväinen! Mutta mitä te sitten teette, kun tästä tulee loppu?
31prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp?