1Nyt Job sanoi:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2-- Kuunnelkaa minua, kuulkaa mitä sanon, sillä tavoin te minua parhaiten lohdutatte.
2'Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
3Olkaa kärsivällisiä, antakaa minun puhua. Kun olen sanonut sanottavani, sitten voitte pilkata minua.
3Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4En kai minä ihmisille valitustani osoita? Miksi minun pitäisi malttaa mieleni?
4Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5Katsokaa nyt minua, katsokaa ja kauhistukaa! Käsi suun eteen, pysykää hiljaa!
5Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
6Kun ajattelen tätä kaikkea, minä järkytyn, vavistus kulkee jäsenteni lävitse.
6Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
7Miksi jumalattomat saavat elää? Miksi he elävät korkeaan ikään? Miksi heidän on valta ja voima?
7Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8He näkevät lastensa varttuvan aikuisiksi, heidän silmiensä ilona ovat lastenlapset.
8Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
9Jumalattoman talo menestyy, mikään ei sitä uhkaa, Jumalan vitsa ei siihen koske.
9Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
10Kun hänen sonninsa astuu, aina se siittää vasikan, hänen lehmänsä poikivat aina ajallaan.
10Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11Hänen lapsensa juoksevat vapaina kuin karitsat, nuoret hyppivät ja tanssivat riemuissaan,
11Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
12he virittävät laulun, lyövät rumpua, soittavat lyyraa, he karkeloivat huilun tahdissa.
12Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13Heidänkin päivänsä ovat onnen päiviä, rauhassa he saavat laskeutua tuonelaan.
13Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
14Jumalalle jumalattomat sanovat: "Pysy loitolla meistä! Emme me piittaa sinun teistäsi."
14Nad ütlevad Jumalale: 'Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15He ajattelevat: "Mikä on Kaikkivaltias? Miksi me häntä palvelisimme? Mitä hyödyttää pyytää häneltä apua?"
15Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?'
16He uskovat, että menestys on heidän omissa käsissään. Heidän ajatuksensa ovat kaukana Jumalasta.
16Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
17Milloin jumalattoman lamppu sammuisi? Milloin onnettomuus hänet tavoittaisi, milloin Jumala niin häneen vihastuisi, että tuhoaisi hänet?
17Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18Milloin hän kieppuisi kuin olkisilppu tuulessa, kuin ruumenet, jotka pyörre tempaa mukaansa?
18et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19Te väitätte, että Jumala säästää rangaistuksensa hänen lapsilleen. Ei! Rangaistus kuuluu sille, joka on rikkonut. Saakoon hän itse kärsiä!
19Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20Nähköön hän omin silmin tuhon tulevan, juokoon hän Jumalan vihan maljan!
20Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21Mitä hän lapsistaan sitten enää tietää, kun hänen kuukausiensa määrä on kulunut loppuun?
21Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22Pitäisikö nyt meidän opettaa tätä viisautta Jumalalle hänelle, joka taivaan enkelitkin tuomitsee?
22Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23Joku kuolee keskellä elämän täyteyttä, keskellä rauhaa ja vaurautta,
23Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
24lanteet vahvoina ja ravittuina, luut ydintä myöten voimaa täynnä.
24reied lihavad ja kondid täis üdi.
25Toinen taas kuolee mieli katkerana, saamatta osakseen pisaraakaan onnea.
25Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
26Rinta rinnan he lepäävät maassa, ja heidän ruumiinsa kihisevät matoja.
26Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
27Kyllä minä tiedän, mitä te nyt ajattelette ja mitä juonia punotte minua vastaan!
27Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
28Te tietysti sanotte: "Missä nyt on mahtimiehen talo, missä tuo syntisten asumus?"
28Sest te küsite: 'Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?'
29Ettekö tosiaan ole koskaan kyselleet asioita niiltä, jotka ovat maailmaa nähneet? Ettekö ole ottaneet oppia siitä mitä he ovat kokeneet?
29Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30Pahat säästyvät tuhon päivänä, jumalaton viedään turvaan, kun vihan päivä tulee.
30et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
31Kuka tuomitsee hänen tekonsa vasten kasvoja, kuka rankaisee häntä hänen synneistään?
31Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32Kun hänet viedään hautaan, hänen hautakumpunsa ääressä valvotaan.
32Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33Lempeä on hänen päällään laakson multa. Hänen jäljessään kulkee saattojoukko, ja monet ovat tulleet jo edeltä haudan luo.
33Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
34Miten tyhjää on lohtu, jota te tarjoatte! Valhe piilee teidän jokaisessa sanassanne.
34Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.'