1Virtojen varsilla Babyloniassa me istuimme ja itkimme, kun muistimme Siionia.
1Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
2Rannan pajuihin me ripustimme lyyramme.
2Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
3Ne, jotka meidät olivat sinne vieneet, vaativat meitä laulamaan, ne, joiden orjuudessa me vaikeroimme, käskivät meidän iloita ja sanoivat: "Laulakaa meille Siionin lauluja!"
3Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'
4Kuinka voisimme laulaa Herran lauluja vieraalla maalla?
4Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
5Jerusalem, jos sinut unohdan, kadotkoon käteni voima!
5Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
6Tarttukoon kieleni kitalakeen, ellen sinua muista, ellen pidä ylimpänä ilonani sinua, Jerusalem!
6Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
7Muista, Herra, Jerusalemin hävityksen päivää, muista edomilaisia, muista, miten he huusivat: "Repikää, repikää se maan tasalle!"
7Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'
8Ja sinä Babylon, tuhoon tuomittu nainen! Hyvin tekee se, joka sinulle kostaa sen minkä meille teit.
8Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
9Hyvin tekee se, joka tarttuu lapsiisi ja lyö ne murskaksi kallioon!
9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.