1Daavidin psalmi. Kiitetty olkoon Herra, minun kallioni! Hän opettaa käteni taistelemaan, käsivarteni käymään sotaa.
1Taaveti laul. Tänatud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks,
2Hän on uskollinen suojelijani, hän on linnani, hän on turvani ja pelastajani, kilpi, jonka taakse suojaudun. Hän alistaa kansat valtaani.
2tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.
3Herra, mikä on ihminen! Kuitenkin sinä häntä ajattelet. Mikä on ihmislapsi! Kuitenkin pidät hänestä huolen.
3Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele?
4Ihminen on kuin tuulenhenkäys, hänen päivänsä katoavat kuin varjo.
4Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.
5Herra, kallista taivaasi ja astu alas! Kosketa vuoria, niin että ne savuavat!
5Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!
6Iske leimuava salama, lyö hajalle kaikki viholliseni! Ammu nuolesi, saata heidät sekasortoon!
6Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid!
7Ojenna korkeudesta kätesi ja auta minut turvaan, pelasta minut syvistä vesistä! Pelasta muukalaisten käsistä --
7Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,
8heidän suunsa puhuu petoksen sanoja ja heidän oikea kätensä nousee väärään valaan.
8kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!
9Jumala, minä laulan sinulle uuden laulun, kymmenkielisellä harpulla minä sinulle soitan.
9Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,
10Sinä annat kuninkaille voiton, sinä pelastat palvelijasi Daavidin. Torju julma miekka, joka iskee minuun.
10kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest.
11Pelasta minut muukalaisten käsistä -- heidän suunsa puhuu petoksen sanoja ja heidän oikea kätensä nousee väärään valaan.
11Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,
12Meidän poikamme ovat kuin reheviä taimia, jo nuorena vahvoiksi varttuneita, tyttäremme kuin kauniita pylväitä, temppelin koristusten kaltaisia.
12et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,
13Vilja-aittamme ovat täpötäynnä, meillä on kaikkea yllin kyllin. Lampaita ja vuohia on tuhansittain, kymmenintuhansin kedoillamme,
13et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,
14lehmämme ovat lihavia ja tiineitä. Meille ei satu vahinkoa, ei onnettomuutta, ei kuulu valitusta toreiltamme.
14et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel!
15Onnellinen se kansa, jonka käy näin hyvin, onnellinen se kansa, jonka jumala on Herra!
15Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.