1Miksi kansat kapinoivat, kansakunnat juonia punovat?
1Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?
2Miksi kuninkaat nousevat kapinaan, hallitsijat liittoutuvat keskenään Herraa ja hänen voideltuaan vastaan?
2Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu:
3"Me heitämme pois ikeemme, katkomme orjuuden kahleet!"
3'Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!'
4Hän, joka hallitsee taivaassa, nauraa, Herra pilkkaa heitä.
4Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.
5Hän puhuu heille vihassaan ja kauhistuttaa heidät kiivaudellaan:
5Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma raevus ta teeb neile hirmu:
6"Minä itse olen asettanut kuninkaani Siioniin, pyhälle vuorelleni!"
6'Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.'
7Nyt kerron, mitä Herra on säätänyt. Hän sanoi minulle: "Sinä olet minun poikani, tänä päivänä minä sinut synnytin.
7- 'Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.
8Pyydä minulta, niin saat kansat perinnöksesi, ja maan ääriin ulottuu sinun valtasi.
8Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks.
9Sinä alistat kansat rautaisella valtikalla, murrat ne kuin saviastiat."
9Sa peksad nad puruks raudkepiga, sa lööd nad katki nagu potissepa tehtud astjad.'
10Tulkaa siis järkiinne, kuninkaat! Ottakaa opiksenne, maan mahtavat!
10Niisiis, teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida!
11Pelätkää Herraa, palvelkaa häntä, vaviskaa, kohottakaa hänelle riemuhuuto.
11Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega!
12Tervehtikää poikaa, hänen voideltuaan, suudelkaa häntä, muuten Herra vihastuu teihin ja te suistutte tieltänne tuhoon, sillä hetkessä syttyy hänen vihansa. Hyvä on sen osa, joka turvaa häneen!
12Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad.