French 1910

Estonian

Job

10

1Mon âme est dégoûtée de la vie! Je donnerai cours à ma plainte, Je parlerai dans l'amertume de mon âme.
1Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
2Je dis à Dieu: Ne me condamne pas! Fais-moi savoir pourquoi tu me prends à partie!
2ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3Te paraît-il bien de maltraiter, De repousser l'ouvrage de tes mains, Et de faire briller ta faveur sur le conseil des méchants?
3Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
4As-tu des yeux de chair, Vois-tu comme voit un homme?
4Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
5Tes jours sont-ils comme les jours de l'homme, Et tes années comme ses années,
5Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
6Pour que tu recherches mon iniquité, Pour que tu t'enquières de mon péché,
6et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
7Sachant bien que je ne suis pas coupable, Et que nul ne peut me délivrer de ta main?
7kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8Tes mains m'ont formé, elles m'ont créé, Elles m'ont fait tout entier... Et tu me détruirais!
8Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
9Souviens-toi que tu m'as façonné comme de l'argile; Voudrais-tu de nouveau me réduire en poussière?
9Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10Ne m'as-tu pas coulé comme du lait? Ne m'as-tu pas caillé comme du fromage?
10Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11Tu m'as revêtu de peau et de chair, Tu m'as tissé d'os et de nerfs;
11Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12Tu m'as accordé ta grâce avec la vie, Tu m'as conservé par tes soins et sous ta garde.
12Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13Voici néanmoins ce que tu cachais dans ton coeur, Voici, je le sais, ce que tu as résolu en toi-même.
13Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
14Si je pèche, tu m'observes, Tu ne pardonnes pas mon iniquité.
14kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
15Suis-je coupable, malheur à moi! Suis-je innocent, je n'ose lever la tête, Rassasié de honte et absorbé dans ma misère.
15Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16Et si j'ose la lever, tu me poursuis comme un lion, Tu me frappes encore par des prodiges.
16Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17Tu m'opposes de nouveaux témoins, Tu multiplies tes fureurs contre moi, Tu m'assailles d'une succession de calamités.
17Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
18Pourquoi m'as-tu fait sortir du sein de ma mère? Je serais mort, et aucun oeil ne m'aurait vu;
18Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
19Je serais comme si je n'eusse pas existé, Et j'aurais passé du ventre de ma mère au sépulcre.
19Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
20Mes jours ne sont-ils pas en petit nombre? Qu'il me laisse, Qu'il se retire de moi, et que je respire un peu,
20Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21Avant que je m'en aille, pour ne plus revenir, Dans le pays des ténèbres et de l'ombre de la mort,
21enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
22Pays d'une obscurité profonde, Où règnent l'ombre de la mort et la confusion, Et où la lumière est semblable aux ténèbres.
22maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!'