French 1910

Estonian

Job

11

1Tsophar de Naama prit la parole et dit:
1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2Cette multitude de paroles ne trouvera-t-elle point de réponse, Et suffira-t-il d'être un discoureur pour avoir raison?
2'Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta või lobisejal olema õigus?
3Tes vains propos feront-ils taire les gens? Te moqueras-tu, sans que personne te confonde?
3Kas su vada peaks panema mehed vaikima või tohid sa mõnitada, ilma et ükski sind häbistaks?
4Tu dis: Ma manière de voir est juste, Et je suis pur à tes yeux.
4Sest sa ütled: 'Mu õpetus on selge ja ma olen tema silmis puhas.'
5Oh! si Dieu voulait parler, S'il ouvrait les lèvres pour te répondre,
5Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu
6Et s'il te révélait les secrets de sa sagesse, De son immense sagesse, Tu verrais alors qu'il ne te traite pas selon ton iniquité.
6ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.
7Prétends-tu sonder les pensées de Dieu, Parvenir à la connaissance parfaite du Tout-Puissant?
7Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?
8Elle est aussi haute que les cieux: que feras-tu? Plus profonde que le séjour des morts: que sauras-tu?
8Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha? Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?
9La mesure en est plus longue que la terre, Elle est plus large que la mer.
9Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.
10S'il passe, s'il saisit, S'il traîne à son tribunal, qui s'y opposera?
10Kui tema mööda läheb ja vangistab ning kohtu kokku kutsub, kes teda siis võiks keelata?
11Car il connaît les vicieux, Il voit facilement les coupables.
11Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,
12L'homme, au contraire, a l'intelligence d'un fou, Il est né comme le petit d'un âne sauvage.
12et ka tühipäine mees saab oidu, kui inimene sünnib nagu metseesli varss.
13Pour toi, dirige ton coeur vers Dieu, Etends vers lui tes mains,
13Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole -
14Eloigne-toi de l'iniquité, Et ne laisse pas habiter l'injustice sous ta tente.
14kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
15Alors tu lèveras ton front sans tache, Tu seras ferme et sans crainte;
15siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.
16Tu oublieras tes souffrances, Tu t'en souviendras comme des eaux écoulées.
16Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele.
17Tes jours auront plus d'éclat que le soleil à son midi, Tes ténèbres seront comme la lumière du matin,
17Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik.
18Tu seras plein de confiance, et ton attente ne sera plus vaine; Tu regarderas autour de toi, et tu reposeras en sûreté.
18Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada.
19Tu te coucheras sans que personne ne te trouble, Et plusieurs caresseront ton visage.
19Sa võiksid maha heita, ilma et keegi hirmutaks. Ja paljud tuleksid sind meelitama.
20Mais les yeux des méchants seront consumés; Pour eux point de refuge; La mort, voilà leur espérance!
20Aga õelate silmad kustuksid, neil kaoks pelgupaik ja nende lootuseks oleks hingeheitmine.'