1Et maintenant!... je suis la risée de plus jeunes que moi, De ceux dont je dédaignais de mettre les pères Parmi les chiens de mon troupeau.
1Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2Mais à quoi me servirait la force de leurs mains? Ils sont incapables d'atteindre la vieillesse.
2Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3Desséchés par la misère et la faim, Ils fuient dans les lieux arides, Depuis longtemps abandonnés et déserts;
3kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4Ils arrachent près des arbrisseaux les herbes sauvages, Et ils n'ont pour pain que la racine des genêts.
4Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5On les chasse du milieu des hommes, On crie après eux comme après des voleurs.
5Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6Ils habitent dans d'affreuses vallées, Dans les cavernes de la terre et dans les rochers;
6Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7Ils hurlent parmi les buissons, Ils se rassemblent sous les ronces.
7Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8Etres vils et méprisés, On les repousse du pays.
8jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9Et maintenant, je suis l'objet de leurs chansons, Je suis en butte à leurs propos.
9Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10Ils ont horreur de moi, ils se détournent, Ils me crachent au visage.
10Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11Ils n'ont plus de retenue et ils m'humilient, Ils rejettent tout frein devant moi.
11Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12Ces misérables se lèvent à ma droite et me poussent les pieds, Ils se fraient contre moi des sentiers pour ma ruine;
12Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13Ils détruisent mon propre sentier et travaillent à ma perte, Eux à qui personne ne viendrait en aide;
13Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14Ils arrivent comme par une large brèche, Ils se précipitent sous les craquements.
14Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15Les terreurs m'assiègent; Ma gloire est emportée comme par le vent, Mon bonheur a passé comme un nuage.
15Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16Et maintenant, mon âme s'épanche en mon sein, Les jours de la souffrance m'ont saisi.
16Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17La nuit me perce et m'arrache les os, La douleur qui me ronge ne se donne aucun repos,
17Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18Par la violence du mal mon vêtement perd sa forme, Il se colle à mon corps comme ma tunique.
18Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19Dieu m'a jeté dans la boue, Et je ressemble à la poussière et à la cendre.
19Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20Je crie vers toi, et tu ne me réponds pas; Je me tiens debout, et tu me lances ton regard.
20Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
21Tu deviens cruel contre moi, Tu me combats avec la force de ta main.
21Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
22Tu me soulèves, tu me fais voler au-dessus du vent, Et tu m'anéantis au bruit de la tempête.
22Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
23Car, je le sais, tu me mènes à la mort, Au rendez-vous de tous les vivants.
23Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
24Mais celui qui va périr n'étend-il pas les mains? Celui qui est dans le malheur n'implore-t-il pas du secours?
24Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
25N'avais-je pas des larmes pour l'infortuné? Mon coeur n'avait-il pas pitié de l'indigent?
25Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26J'attendais le bonheur, et le malheur est arrivé; J'espérais la lumière, et les ténèbres sont venues.
26Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
27Mes entrailles bouillonnent sans relâche, Les jours de la calamité m'ont surpris.
27Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
28Je marche noirci, mais non par le soleil; Je me lève en pleine assemblée, et je crie.
28Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
29Je suis devenu le frère des chacals, Le compagnon des autruches.
29Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
30Ma peau noircit et tombe, Mes os brûlent et se dessèchent.
30Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
31Ma harpe n'est plus qu'un instrument de deuil, Et mon chalumeau ne peut rendre que des sons plaintifs.
31Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.